Hermeneutika ja retseptiivne esteetika

Lugemise akt” (eesti keeles: “Akadeemia” nr. 10/1990)

1. Fenomenoloogiline lähenemine. Kasutab Ingardeni väljendit intensionaalsed lausekorrelaadid. Intentsiooni mõiste iseenesest pärit Husserlilt, nagu kogu arusaam teksti sisemisest suunatusest, fraasi intentsioon. Tema mõiste ‘eelintentsioon’. Vt. 2095 Husserlile viitab ka töö lõpus toodud Subjekti-Objekti käsitlus / tunnetusaktis nende vastuolu ületamine/ Iseril: lugemise käigus subjektiks ja objektiks jaotumise kadumine. (2113–2115)

2. Mida annab lugemise käsitlemisele “lausekorrelaatide” kui teksti elementide vaatlemine? Teksti sidusus. Mille poolest selline sidusus erineb teksti struktuuri mõistest ? Millist lugemist Iser kirjeldab? Protsessi, kulgemist kui sellist. Seniajani oli rohkem juttu lugemise ja mõistmise olemusest, lugemise tulemusest - mida see sisaldab.

3. Kirjandustekstidest kui ootustele mittevastavaist. Teksti virtuaalne mõõde. Tekst kui tulemus. Millest välja kujuneb.

4. Etteaimamine ja tagasivaatamine. Lüngad, mis lausete voolu peatavad. Väljajätud. Lünkade täitmise seos konkretiseeringuna ja sellest lähtuvalt konkretiseeringute paljusus. Lugejakogemuse olemus.

5. Ettekujutus, kirjandustekstis ette kujutada vaid seda, mida seal ei ole, selleks aluse teksti kirjutamata osa. Vrdl. ekraniseering. Illustratsioon. (2102). Ginzburg tegelase esimesest ilmumisest teoses. Pildiline ettekujutus. Vt. Flaubere illustratsioonist.

6. Teksti kõigi aspektide kokkuarvamine, mudeli moodustamine. Rühmitamine. Lugeja enese teadvus, kogemus .“Gestalt”. Arusaamine kui asjade individuaalne koosnägemine. Kooskõlaline tõlgendus kui illusioon.

7. Illusioon. Selle ajutisus. “võõrad seosed”. Võnkumine kooskõla, “võõraste seoste, illusioonidesse takerdumise ja illusiooni jälgimise vahel. Lugeja tasakaalustamaks seda kõike. Nauding tuleneb suures osas ootuste petmisest. Illusioonide loomine ja lõhkumine.

8. Taasloomisakt- kui protsess, millele kaasnevad pidevad “voolukatkestused”. Vt.(2108-9). Seda protsessi tüürivad kaks põhilist teksti struktuurikomponenti:1. tuttavate kirjandusmudelite ja korduvate teemade repertuaar koos vihjetega tuttavatele ühiskondlikele ja ajaloolistele kontekstidele.2. meetodid ja strateegiad, mida kasutatakse tuntu kõrvutamiseks tundmatuga. (2109).

9. “Lugeja sissemässimine”.

10. Tekst ja reaalsus. Teksti avanemine eluliste sündmustena. Teadasaamine kui kaotus. Samastumine loetavaga. Vt. näide (2113) Vt. “naiivne realism”, Belaja.

11. Subjekti/Objekti suhe. Teadvus. “Võõras” ja “virtuaalne “mina.
H.R. Jauss.

Uuris, kuidas toimub ühe nähtuse v teose retseptsioon läbi ajaloo. Püüdis luua mingit üldist loogikat – kunstiajaloo spetsiifikat ja kunsti sotsioloogilisi aspekte. Püüdis luua tüpoloogiat lugeja identifitseerumisest teoste kangelastega ning teha kindlaks, kuidas toimis mingi tekst oma kaasajas. “Kirjanduslugu kui provokatsioon” (1967) esitab retseptsiooni ajaloo uurimise metoodika. Hakatuseks kritiseerib olemasolevaid mooduseid kirjandusloo kirjutamiseks; nendib et kirjanduse ja kultuuri lugu on ajaloos muutunud perifeerseks. Olulised olid nad 19.sajandil, rahvuskirjanduste tekkimise ajal. Praegu asendavad kirjanduslugusid sõnaraamatud ja leksikonid; kirjanduslugu on aktuaalne veel koolis. Kirjanduse ajalugu on jagunenud voolude ja žanride väikesteks lugudeks.

Kaks peamist moodust kirjandusloo kirjutamiseks. Enamlevinud: läbi suurte autorite, hakitud kirjanduslugu. Tüüpiline eriti antiikkirjanduse puhul, millest teatakse vähe. Mida lähemal tänapäevale, seda raskem on “suuri” välja valida. Teine on positivistlik: seob kirjandusloo ühiskondliku looga, nagu positivistid seda teevad Selle järgi ei saaks kirjanduslugu üldse olla. Kritiseerib vormikoolkonda, nende immanentset iseareneva kirjanduse kontseptsiooni. Jaussi arvates tuleb järelikult kirjandusloo kirjutamisel arvestada publiku faktoriga. Tuleb arvestada kolmnurka autor, tekst publik.

Kirjanduslugu kui kommunikatsioon. Jaussi kriitikud on juhtinud tähelepanu sellele, et niisugust projekti on üsna võimatu teostada, pealegi jätab tema vaatenurk tähelepanuta selle, kas kirjutaja vaatenurk on lubatud; kui mitte, siis kuidas seda välistada ja mis on objektiivne kirjeldus.

Jaussi teesid:

1) Kirjanduse ajaloolisus peaks olema vaadeldud dialoogilise suhtena, kus lugeja on kohal. Produktsiooni esteetilise retseptsiooni protsess. Sel foonil on faktide loetlemine pseudoajalugu. Toob sisse ootushorisondi mõiste. See horisont on olemas igal ajastul, igal lugejal – selle läbi realiseerub teos konkreetse ajastu ja lugeja jaoks. Teoses “Kunstiajalugu ja ajalugu” väidab Jauss, et just Praha Lingvistiliselt Ringilt peaks võtma metoodika. Prahalased võtsid Ingardenilt mõiste “konkretiseerimine” ja asetasid selle historistlikku võtmesse. Tekst on avatud ja dünaamiline struktuuri, mida erinevad kultuurid ja ajastud konkretiseerivad erinevalt. Teos aktualiseerub läbi lugejate. Teoses “Esteetiline kogemus ja kirjanduslik hermeneutika” selgitab ootushorisondi mõistet, seostab ajalooga; alustab horisondi etümoloogiast, loob seoseid erinevate teadusharude horisondimõistete vahel. Viitab Husserlile, Heideggerile, Gadamerile, kes on loonud horisondi mõiste traditsioonilises hermeneutikas. Horisont - kreeka k. piiritlemine, seondub eelkõige silmaringi v silmapiiriga, Platonil ka kosmoloogiaga. Teoloogias piir ajalise ja igavese vahel. Inimene – piiriolend. Mõiste seondub ka vaimse ja füüsilise piiriga inimeses. Jauss rõhutab, et mõtteloos seostub alati inimkogemuse osalisuse, partsiaalsusega. Horisont on miski, mis meie vaadet piirab. Meie vaade on piiratud, samas on horisont liikuv, muutuv. (Edasi liikudes avanevad pilgule uued maastikud, uued horisondid, selle võib üle kanda ka maailmanägemisele üldse. See oleneb kogemustebaasist, suuremate kogemustega näeme rohkem ja kaugemale.)

Ajaloolise kogemuse piiratus – elame oma olevikus, meie maailmanägemine on kujundatud meie tänapäeva poolt. Vaatame asjadele alati läbi oma tänapäeva, mis permanentselt minevikku vajub. Horisont muutub. Asümmeetria: minevik seondub suletud horisondiga (hoomatav ja piiritletud), tulevik avatud horisondiga. Ootushorisont sisaldab vastuolu: meie ootus on tingitud piiritletud minevikukogemusest, tulevik on avatud. Päris uus ei ole võimalik, uus on alati vanaga seotud. Ajalisus – Zeitlichkeit.

Horisondi mõiste on XX sajandi mõttesüsteemides sageli kohal, vahel implitsiitselt, vahel eksplitsiitselt (Popper, Frege, Wittgenstein, Lotman).

2) Kasutades kirjandusloo ja kirjandusliku kogemuse analüüsis ootushorisondi rekonstrueerimist, üritame objektiivselt välja selgitada lugejate ootushorisonti, vabaneme ähvardavast psühhologismist. Ootushorisont on objektiivne baas teoste retseptsiooni uurimiseks. Polemiseerib Rene Wellekiga, kes peab objektiivsust kirj. teose uurimisel lamedaks sotsioloogiaks. Efekt, mille teos lugejas tekitab, pole empiiriliselt kirjeldatav, kui tegu pole kriitika v kirjandusteadusega. Jauss: lugemiskogemust saab kirjeldada. Andmed on olemas, igal ajastul omad eksplitseeritavad mängureeglid, millega tekstile lähenetakse. Samuti on igas tekstis signaalid, mis määravad, millega tekstile läheneda. Samuti on igas teoses olemas signaalid, mis näitavad, millist lugemismeetodit kasutada, aktiviseerivad varasemad kogemused.

Transsubjektiivne horisont – teatud publiku domineerivad maitseeelistused, mida on võimalik välja selgitada ja millega seostuvad ka iga üksiku lugeja kogemused. Ideaalsed teosed viitavad ühelt poolt selgelt seisukohtadele, millest lähtudes tekst on loodud, annavad selgeid viiteid žanridele jne ning sammsammult lõhuvad selle triviaalsüsteemi. nt “Don Quijote” ja Diderot “Fatalist Jaques” on ideaalsed rets.loo kirjutamise baastekstid: nad objektiviseerivad ootushorisondi. Jauss möönab, et selliseid teoseid pole muidugi kuigi palju.

3) Esteetiline distants ootushorisondi ja teose vahel. On teoseid, mis täidavad ootusi. Mida väiksem on distants teose ja ootuse vahel, seda lähemal on teos ajaviitekirjandusele. (On seoses tiraažide suurusega.) Teisel pool on teosed, mis põhjustavad lugeja ootushorisondi muutumist, lähevad lugeja varasema kogemusega vastuollu ega leia kohe laia lugejaskonda. Kuidas seda distantsi kirjeldada. Kuidas reageerib kriitika. Mittetunnustamise šokk. Hävitav kriitika võib põhjustada suure lugejamenu jne. Sageli ei leia teos esialgu mõistmist, vajab et publik jõuaks järele ja kui publik on küpsenud, et horisonti mõista, tundub teos vananenuna. Klassika tundub meile vananenuna, me ei taju uudset, mida need teosed omal ajal tähendasid, nende täiuslik vorm ja selge mõte muutub iseendastmõistetavaks.

Me ei saa väita, et iga teos omab oma publikut, teose ja publiku vahel puudub otsene seos. Teos ei sõltu kuigivõrd oma publiku hinnangutest. Kui see nii oleks, oleks raske seletada teose kestvat mõju.

Kõrvuti ilmuvad kaks teost, üks muudab horisonti, teine vastab (mitte küll täielikult) horisondile. Flaubert “Madame Bovary” ja Fedeau “Fanny”. Mõlemad olid mõeldud uuemale publikule. Šokeerisid mõlemad, aga Flauberti teos ei saanud kuulsaks. “Fanny” oli ülimenukas, aga praegu ei mäleta seda enam keegi. Mitte temaatiline uudsus ei põhjustanud teose kestvat väärtust, vaid jutustamislaad, millega Flaubert mõjutas kogu XX saj. prantsuse proosat.

4) Mis on see küsimus, millele teos oma ilmumisajal vastas.

Gadamer: tekstist saab aru see, kes saab aru, millisele küsimusele tekst vastab. See on problemaatiline väide. Sellekohased arvamused alati subjektiivsed. Kirjandusteadlane on ka alati eelkõige lugeja. Aga saab kirjeldada, kuidas mingis kultuuris missuguseid tekste loetakse. Metatekste analüüsides ei saa aga midagi kindlat väita üksiku subjektiivse lugemiskogemuse kohta. Kus ja kuidas tekst avaldati? Kas ja kuidas teksti kritiseeriti? Ka kriitika puudumine on märk. On olemas autoreid, kes eksisteerivadki rohkem kriitikas. Kus ilmub kriitika?

5) Kuidas teos seondub teiste tekstidega, milline on kirjandustekstide mõju järgnevale kirjandusele. Jauss protesteerib traditsioonilise mõjude otsimise vastu. Näitab mõjutamisprotsessi keerukust, kaudsust. Sel teemal palju spekulatsioone, on ajastud, mis rõhutavad mõjutusi (nt nõukogude algaastail väga tähtis rõhutada vene kirjanduse viljastavat mõju eesti kirjandusele.) Produktiivne retseptsioon: ka seda probleemi tuleb vaadelda läbi interpreteeriva publiku vaatenurga. Mis tundub uudsena, mis kordusena.

6) Uue ja vana kooseksistents sünkroonilises plaanis. Hierarhiline süsteem, mis iseloomustab iga ajahetke. Igas hetkes figureerivad erinevad triviaalsüsteemid. Ühed langevad, teised tõusevad esile. Kuidas suhestub klassika kaasajaga. Klassika, mis on aktuaalne ja loetav, nagu polegi klassika. Lugeja jaoks eksisteerivad eri aegade teosed kõik korraga ja tänapäevas. Igal ajastul oma valik klassikast. Klassika juuresolek – on teosed, mida teatakse, õpitakse koolis, millest ei räägita, aga nad on kindel osa haridusest ja kujundavad ootushorisonte. Nad on taustsüsteem, hinnangute baas.

7) kirjanduslugu ja kirjanduse seos ühiskonna arenguga. Töö algul oli kritiseerinud kirjandusloo sõltuvust ajaloost. See on ühepoolne sõltuvus. Tuleks vaadelda ka seda, kuidas kirjandus mõjutab ühiskonna maailmavaadet, ühiskonnas toimuvaid protsesse. Kirjandus võib integreerida ühiskonda.

“Esteetiline kogemus ja kirjanduslik hermeneutika”

sisaldab peatükki sellest, kuidas lugeja identifitseerib ennast kirj teose kangelastega. Jälgida lugeja samastumist tegelasega on üks võimalusi retseptsiooni vaadelda.

“Esteetiline identifikatsioon” – interaktsioonimuster. Lugeja ja tegelase suhtemodaalsus.

Modaalsusetüübid:

1) Assotsiatiivne – üleminekuline, vahepealne suhe. Seondub mängu ja etendusega, milles osaleja võtab endale mingi rolli, nt religioossed etendused 12.sajandist, miraaklid; karneval, maskeraad. Mängumaailm vastandub reaalsele. Osalejad tajuvad distantsi, mängu tinglikkust, valmis rolli vahetama jne. Kirj teosele üle kandes tekst mida võtame vastu kui mängu, mis isiksust eriti ei puuduta. Selline suhe pakub rahuldust vabast osalusest.

2) admiratiivne – lugeja imetleb kangelast, too on täiuslik. Lugeja vaimustub enesele kättesaamatust ideaalist. Tegelane on eksemplaarne. Tekstitüübiks hagiograafia, pühakute elulood, kangelaslaulud. Need tekstid aktuaalsed ajastutes, kus toimuvad maitse v moe muutused. Tekstid põhjustavad jäljendamist reaalses elus, nt. Rousseau “Uus Heloïse”, “Noore Wertheri kannatused” – ilmumisele järgnes enesetappude laine (teises trükis sunniti Goethet lugejat hoiatama, mida ta teebki – Werther ütleb et “ole mees ja ära tee nagu mina”.) Jäljendati byronlikku romantilist elus pettumist. Sellisel lugejamodaalsusel kaks dimensiooni: a) lugeja samastub tegelasega b) kirjanikust lugeja osaleb kangelaste kloonide seeria loomisel; nt vene kirjanduses 19/20 saj. nietzcheaanlik üliinimesetüüp. Sellised kangelased võivad olulist rolli mängida rahvuskirjanduses, olulised kui eeskujud. Eeskuju võib järgida (positiivne) või jäljendada (negatiivne).

3) solidariseerumine, sümpaatial rajanev. Tegelasele kaasatundmine. Tegelane on argisem. Pole lugejast teab kui erinev, pakub äratundmisrõõmu ja nt. Jaussi järgi on kirjandusloos admiratiivne ja sümpaatiline tegelane järgnevussuhtes, püüdmatud eeskujud vahetatakse välja omasuguste poolt. Sedagi esineb juba 12 saj miraaklites – patuse eksliku inimese kuju, kellega vaataja võis samastuda erinevalt pühakust kelle poole ta pidi alt üles vaatama. Lessing, Diderot, draamažanr üldse (tragöödia ja komöödia kõrvale) kodanlik argine tüpaaž, kellega on võimalik samastuda sarnasuse alusel. Tegelane on ühiskonna esindaja, oma sotsiaalsest kihist pärineja (Stendhal, Balzac)

4) Katartiline, seotud puhtesteetilise kogemusega. Lugeja elab oma kogemust läbi mitte otsese samastumisena vaid refleksiooniga. tajutakse oma kogemuse esteetilist olemust. Tegu on esteetilise kogemuse emantsipeerumisega, liikumisega puhta kunstikogemuse poole. Kangelane on kannatav v naljakas. Publik nutab v naerab kaasa.

5) irooniline. Jauss ei tee vahet, kas iroonia on autori kavatsus või puhtalt lugeja reaktsioon. (Cervantes, Diderot, Max Frisch) Viitab kirjandusele, mis tematiseerib iroonilist suhtumist. Tüüp on antikangelane, lugeja reaktsiooniks võõrandumine.

Skeem üleüldse näitab, kuidas lugeja vabadus teksti suhtes kasvab. Klassikaline kirjandustegelane sureb XX sajandil, sureb ka autor, lugejast saab nii autor kui tegelane.

Iga samastumistüübi juures omad progressiivsed v regressiivsed võimalused. Jauss püüdis kirjeldada distantsi muutumist lugeja ja tegelase vahel. Esteetiline kogemus on alati seotud distantseerumise aktiga. Samastumises alati olemas eristumine. Selbstgenuß in fremdgenuß. Enese nautimine võõras (aga võib ka olla vastupidi, kui hermeneutikale mõelda. Ei saa võõras ära tunda seda, mida endas ei ole).

Jauss on uurinud keskaja kultuuri ja kirjandust, toob sageli näiteid keskajast. “Alterität und Modernität des mittelalterlichen Literatur” Keskaeg on paradoksaalsel kombel tänapäeva inimesest kaugemal kui antiik. Renessanss elustas antiigi, tekkis nendevaheline resonants, mis lähendab kumbagi tänapäeva inimesele. Keskaja žanrid erinevad tänapäevast. Tegu oli raamatutrükkimisele eelnenud perioodiga, žanrid olid spetsiifilised, esteetilise kogemuse saamine neist tekstidest seetõttu raskendatud. Tänapäeva inimese kategooriad, nt uudsus ei sobi keskaegsele tekstile lähenemiseks sest keskaja inimene otsis tekstist vastavust kaanonile.

Mis oli uudne, innovatiivne keskaja jaoks? Milline oli nende tekstide kommunikatiivne roll oma ajalises kontekstis?

Jauss käsitleb keskaja väikežanre: vanasõna, parabool, allegooria, valm, näide, legend, muinasjutt, nali, novell. Püüab välja selgitada kommunikatiivset situatsiooni: kes kõneleb ja kellele.

Subsinnwelt - tekstide mõtteline maailm. Vaatleb struktuuri – milline on antud žanri ruumikäsitlus – kas tegu on argise v fantaasiaruumiga, abstraktse v konkreetse ruumiga. Uurib ka aega, tegelast, tegevusmudelit, sisu, mis küsimusele teos vastab.

Teksti tähendussfäär

Suhe traditsiooni. Diakrooniline suhe – milliste ajal. žanritega võrreldav, millele vastanduv. Sünkroonia: loetletud žanrite omavahelised suhted (nt. pühakulegend vastandub muinasjutule jne). Tegelikkusega seotus – retseptsioonimoodus, milline on lugeja suhe e interaktsioonimuster. Lugeja v kuulaja käitumismudelid ning ühiskondlik-ideoloogiline funktsioon.

1 Ajalooliste fenomenide käsitamine ainukordsetena. Individuaalsus küünib üksikisikuilt ja nähtusilt kollektiividele ja üleindiviidilistele ühendustele: ajastuile, kultuuridele, rahvastele. Ratsionalistlik üks ühtne üle-ajalooline inimloomus ja –mõistuslikkus seatakse kahtluse alla. Seda lähenemist on hakatud XX saj-l historismiks nimetama.