Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011
Palm, Jaanika 2008. – Eesti lastekirjanduse kriitika ja teoreetiline mõte aastail 1918-
1939. Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse toimetised 2, lk 6-52
http://www.estonica.org/et/Lastekirjandus/Eesti_lastekirjanduse_esimene_kuldaeg/
Tekstid:
Rebasel kõned kavalad1999. Eesti lastekirjanduse antoloogia IV köide. Koostanud
Andres Jaaksoo.Tallinn: Steamark.
Kus sa käisid, sokukene?1999. Eesti lastekirjanduse antoloogia V köide. Koostanud
Andres Jaaksoo.Tallinn: Steamark.
Hobu mul jookseb ohje pidi1999. Eesti lastekirjanduse antoloogia VI köide.
Koostanud Andres Jaaksoo.Tallinn: Steamark.
Laste rõõm 2011. Koost Eesti Lastekirjanduse Keskus.Tallinn: Tammerraamat.
Meie kiisul kriimud silmad 1985. Kogunud Ants Järv. Tallinn: Eesti Raamat.
Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011
Lastekirjandus 1940. aastatel
Võimu ja okupatsioonide vahetus
1940. aasta riigipööre ja Nõukogude okupatsioon puudutasid kõiki elualasid,
sealhulgas ka lastekirjandust. Koheselt algasid põhjalikud ümberkorraldused, mille
eesmärgiks oli lastekirjanduse allutamine riiklikule kontrollile ja tsensuurile. Selleks
reorganiseeriti kõigepealt lasteajakirjandus ja lasteperioodika. Lõpetati seniste laste-ja
noorsooväljannete ilmumine. Oktoobris hakkas ilmuma kaks uut ajakirja –
kooliealistele Pioneer ja väiksematele Mäng ja Töö. Ajakiri Pioneer oli kohustuslik
igas liiduvabariigis, suur osa ajakirja sisust oli pühendatud nõukogude propagandale
ja Stalini ülistamisele. Ilukirjanduslikud tõlked pärinesid eranditult vene kirjanikelt.
Uuele lasteajakirjale tegid kaastööd ka eesti lastekirjanikud (O. Luts, K. Ristikivi, M.
Raud jt). Mõned kirjanikud ( R. Parve, G. Helbemäe, Ed. Nukk, E. Kippel) toetasid
ühiskondlikke muutusi ja lootsid, et uus elu võib kaasa tuua positiivseid muutusi,
kaotada Eesti Vabariigis valitsenud majanduslikku ebavõrdsust.
Ajajärku iseloomustab ka fakt, et 1940. aastal alustas nõukogude võim massilist
raamatute hävitamist. Hävitati ka hulgaliselt Eesti Vabariigi aegseid kooliõpikuid ja
lasteraamatuid.
Kõik varasemad kirjastused suleti, kirjastustegevus koondati riigi kätte,
lasteraamatuid andsid välja Pedagoogiline Kirjandus ja Ilukirjandus ja Kunst. Uusi
algupärandeid ilmus vähe, avaldati mõned jutukogud varem ajakirjanduses avaldatud
töödest.
Tõlkeraamatutest domineerisid vene kirjanikud ja selle valik oli hea – avaldati
B.Žitkovi, A.Kuprini, L.Uspenski, V. Katajevi jt klassikute teoseid. (Krusten 1995:
157)
Saksa okupatsiooni tingimustes 1941-1944 ilmus väga vähe lasteraamatuid,
lasteajakirju ei ilmunud üldse.1944. aastal ilmus kuus numbrit ajakirja Eesti Noored,
kus avaldati M. Sillaotsa, G. Helbemäe, E. Paikre lasteproosat ja J. Jaigi
lasteluuletusi. Üldse anti ajavahemikus 1942-1944 välja 16 lasteraamatut.
Posthuumselt anti välja J. Parijõgi jutukogu “Teotahtelised poisid” (1942), Evald
Paikrelt avaldati kaks raamatut “Raudteevahi poeg” ja “Vana Valge” (mõlemad
1942). Mõned raamatud ilmusid K. A. Hindreylt, M. Sillaotsalt, J. Jaigilt. Kersti
Merilaasilt ilmus 1944 luulekogu “Kallis kodu”.
1944. aastal vallutasid nõukogude väed jälle Eesti, tõrjudes siit välja sakslased. Enne
seda põgenes umbes 44 000 eestlast välismaale, peamiselt Rootsi ja Saksamaale.
(Krusten 1995: 158)
Sundpagulaste seas oli ka palju lastekirjanikke (K. Ristikivi, J. Lattik, J. Jaik, G.
Helbemäe jt) Mitmed eesti lastekirjanikud olid represseeritud või hukkunud. NKVD
poolt olid 1941. aastal mõrvatud J. Parijõgi ja J. Oengo, sõjas oli hukkunud Evald
Paikre. M. Sillaots saadeti Siberisse, mitmed kirjanikud nagu Kersti Merilaas sunniti
vaikima, neil ei olnud enam avaldamisvõimalust.
Lastekirjandusse tuli sõjajärgsetel aastatel uus põlvkond autoreid, kultuuri taastamise
ja juhtimise eesotsas olid kirjanikud, kes naasesid Nõukogude tagalast..
Taasilmumist alustas ajakiri Pioneer, esimeseks sõjajärgseks toimetajaks oli
L.Remmelgas, hiljem R. Parve ja H. Pukk.
Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011
Ajakiri Pioneer
1946. aastal alustas ilmumist lasteajaleht Säde. Lasteperioodika ülesandeks oli
eelkõige uue nõukoguliku põlvkonna kasvatamine, seepärast oli igas väljaandes suur
osa pühendatud propagandistlikele kirjutistele. Positiivne oli Pioneeri ja Sädeme
puhul see, et mõlemal väljaandel oli suur lastest kirjasaatjate võrk, kes võisid
avaldada omi artikleid ja ka kirjanduslikke katsetusi. Ka ilmus ajakirjas Pioneer
paljude eesti lastekirjanike loomingut.
Lastekirjandusele pöörati antud ajajärgul suurt tähelepanu, sest kirjanduses nähti uue
põlvkonna
ideoloogilise
kasvatuse
vahendit.
1946.
aastal
kuulutas
haridusministeerium välja lastekirjanduse võistluse, millele laekus küll palju käsikirju,
kuid nende tase ei olnud kõrge.
Kogu varasem lastekirjandus sai hävitava hinnangu osaliseks, samuti kuulutati
keelatuks paljude lastekirjanike nimed, kelle eluloos oli võimude meelest kahtlasi
seiku.
Lastekirjandusele esitati rangeid, kohati lausa absurdseid nõudmisi. Elu kujutamise
ainsaks meetodiks jäi realism, muinasjutud ja fantaasia äratasid kahtlust. Siiski peab
ütlema, et eesti lastekirjanduses pole neid nõudeid kunagi täht-tähelt täidetud. Näiteks
muinasjutte on avaldatud igal ajajärgul, 40ndatel ja 50ndatel eelistati küll klassikat ja
rahvaluule mugandusi, mitte algupärast kunstmuinasjuttu.
Kirjastustegevus koondati riiklikesse kirjastustesse
. Rõhutati vajadust uute,
nõukogulike lasteraamatute järele, kus oleks kujutatud sõjakangelasi, ülesehitustööd,
nõukogude patriotismi ja rahvaste sõprust. Lastekirjandus oli koguni rangema
kontrolli all kui täiskasvanutele kirjutatu, kuna peeti oluliseks kujundada uue
põlvkonna vaateid. Kirjandus pidi pakkuma eeskujusid ja ideaale ning kujutama
võimalikult mustades toonides sotsialismi vaenlasi ning elu enne sotsialistliku korra
kehtestamist. Valdavaks kujunes realistlik esitus, mis pidi aga sobima kommunistliku
ideoloogiaga. Kõik see välistas tegelikkuse tõetruu kujutamise. Raamatud olid jälle
liiga didaktilised, skemaatilised, huumorivaesed. Lasteraamatute kirjastamine toimus
kirjastuses Ilukirjandus ja Kunst, hiljem Eesti Riikliku Kirjastuse lastekirjanduse
toimkonna kaudu. Lasteraamatud läbisid väga range tsensuuri. Et algupärast
kirjandust oli vähe, anti välja kordustrükke ja muinasjutte. Tõlgete osas oli ülekaalus
vene nõukogude lastekirjandus. Positiivne külg oli, et tiraažid olid suured (5000-
30 000) eksemplari ja hind oli väga odav, mis tegi raamatu kättesaadavaks igale
lapsele. Samuti ilmusid lasteraamatud heas eesti keeles. Kujunduselt oli sõjajärgne
lasteraamat vaene, välja antud halval paberil ja tagasihoidlike must-valgete
illustratsioonidega.
Dostları ilə paylaş: |