Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011
20. sajandi 50.-60. aastate lastekirjandus
Pärast Stalini surma 1953 tõi alanud nn sulaperiood kaasa muutusi ka
lastekirjanduses. Lastekirjandus vabanes järk-järgult didaktilise õppevahendi rollist.
Avardus teemade ring ja kunstiliste väljendusvahendite valik. Kuigi lastekirjanduse
parteilne juhtimine ja kontroll jätkus, toimus see nüüd varjatumalt. Tegelikkust ei
olnud vaja enam ilustada, oli lubatud näidata ka halbu õpilasi ja negatiivseid
elunähtusi. Endiselt oli aga teemasid, millest ei tohtinud rääkida ja kirjanikke, keda ei
saanud avaldada. Selline teema oli näiteks Eesti Vabariigi ajalugu,
1940. aasta nõukogude okupatsioon ja küüditamine. Alternatiiviks poolikule tõele oli
allegooria või allteksti kasutamine. Kujunes välja oskus lugeda ridade vahelt, mõista
irooniat ja ümberütlemisi. Näiteks 1956. aastal ilmunud A. Hindi muinasjutus
“Hundid ja kitserahvas” võis kolmes juhthundis kirjelduse järgi kerge vaevaga ära
tunda Stalini, Malenkovi ja Beria.
„Hundid ja kitserahvas”tiitelleht
Autor: Aadu Hind (ümber jutustanud)
Illustraator: Romulus Tiitus
Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus
Tallinn: 1956
Alates 50. aastatest anti üha rohkem välja algupärast lastekirjandust, tiraažid olid
väga suured. Lasteramatuid kirjastati riiklike dotatsioonidega, mis võimaldas maksta
kirjanikele häid honorare, samas hoida raamatute hinda madalana.
50.-80. aastatel oli Eestis palju elukutselisi lastekirjanikke, kes said elatuda ainult
kirjutamisest. Samuti oli raamatute ostmine ja lugemine väga populaarne. Oli
tavaline, et perekond ostis kõik ilmunud lasteraamatud.
Lasteraamatute põhiline kirjastaja oli 1949-1964 Eesti Riiklik Kirjastus ja seejärel
Eesti Raamat. Aastakümnete vältel on need kirjastused välja andnud mitmeid
algupärase eesti lastekirjanduse kogumikke nagu “Jutupaunik“ (1958-1986), „Laste
Sõna“(1965),“Kirju-mirju“(1969). Samuti hakkasid ilmuma populaarsed
raamatusarjad „Minu esimene raamat“
(1956-1968), „Seiklusjutte maalt ja
merelt“
(1955-1962, 55 raamatust koosnev maailmaklassika noorsoole), „Noorus ja
Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011
maailm“(1963-1969), „Tahan kõike teada“ (aimeraamatute sari koolinoortele 1960-
1965) jne
Sarja „Minu esimene raamat“ raamatud olid õhukesed ja väga odavad, samas olid
sarjas esindatud mitmed eesti lastekirjanduse väärtteoseid, muuhulgas kaks Jüri
Parijõe raamatut.
“Rein ja Anna mängivad poodi” tiitelleht
Autor: Jüri Parijõgi
Illustraator: H. Mitt
Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus
Tallin: 1958
Sari: Minu esimene raamat
Väga oluliseks tuleb lugeda välismaise lastekirjanduse tõlkimist. 60. aastatel
jõudsid eesti lasteni maailmakirjanduse klassiku Astrid Lindgreni raamatud, aga ka
mitmete teiste välismaiste laste-ja noorsookirjanike teosed. Muidugi tõlgiti kõige
rohkem vene lastekirjanike teoseid.
Lasteperioodika täienes 1960. aastal koolieelikutele ja nooremale koolieale mõeldud
ajakirjaga Täheke. Ajakirja kaastööliseks on olnud kõik tuntud lastekirjanikud.
Samuti on Tähekeses jälle laste kirjanurk.Väga populaarne oli ka ajakirja käsitööleht
ja nuputamiseleht. Tähekese ilmumise päev oli oodatud kõikides kodudes, kus oli
väikesi lapsi.
Ajakirja Täheke esimene number
Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011
60. aastatel tuli kirjandusse uus põlvkond noori andekaid lastekirjanikke. Nende
hulgas luuletajad Ellen Niit ja Heljo Mänd, proosakirjanikud Villem Gross, Eno Raud,
Silvia Rannamaa, Silvia Truu, Holger Pukk, Manivald Kesamaa, Boris Kabur, Jaan
Rannap, Heino Väli, Kalju Kangur, Harri Jõgisalu jt. Kirjandusse tuli uus põlvkond
autoreid, kelle lapsepõlv jäi iseseisvusaega, kes noortena tegid läbi sõja ja
võimuvahetusega kaasnevad vapustused ja asuvad hoogsalt end väljendama
stalinismijärgses optimistlikus kultuurisituatsioonis. Tekkis elukutselise
lastekirjaniku staatus.
Realistlik jutukirjandus
50. aastatel toimunud kirjanduslikud muutused tähendasid pöördumist tagasi
realistliku traditsiooni juurde.
Lastekirjanduse peamine sihtrühm neil aastatel oli keskmine kooliiga, eriti
põhikooliealised poisid.
Realistlikku poistekirjandust esindab Villem Grossi (1922-2001) jutustus “Ühe
poisi suvi” (1956). Teose peakangelane Voldemar Jalakas peab suvel tööle minema,
sest kodus kasvatab lapsi ainult ema. Poisil tuleb ületada mitmesuguseid raskusi ja
suve jooksul muutub ta palju mehisemaks ja tahtejõulisemaks. Tunnustuse pälvis ka
V. Grossi teine noorsooromaan “Tiivasirutus” (1959), mis käsitleb 1940/1941. aasta
sündmusi gümnaasiumi lõpuklassi õpilaste kaudu. Raamatul oli suur menu. Ja kuigi
kogu tõde ei olnud võimalik välja öelda, on romaan noorte inimeste, omaaegse kooli
ja sõjaeelse poliitilise olukorra kujutamisel suur saavutus.
Maaelust annab tõepärase pildi Lall Kahase “Pisilugusid Jalukselt”(1956) ning selle
järg “Tere jälle!” (1958). Raamatutes avaneb tolleaegne maaelu teismelise ja
väikelapse suu läbi. Raamatus on elavad karakterid ja soe huumor.
Poisteraamatu ühe suunana elustus 50. aastate lõpul seikluskirjandus, mille teerajaks
oli Eno Raud diloogiaga “Roostevaba mõõk” (1957) ja “Sõjakirves on välja
kaevatud” (1959).
Pealkiri: Roostevaba mõõk
Autor(id): Eno Raud
Illustraator: E. Vaher
Kujundaja: A. Viidalepp
Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus
Dostları ilə paylaş: |