Incoterms2010. indd

16

Tarneklauslid Incoterms. 

Kasutajajuhis

1.6. Millised on tarneklauslite kõige tähtsamad nõuded?

Kõige tähtsamad tarneklauslite nõuded on esitatud iga üksiku tarneklausli puhul 

esimeses kuues alapunktis. Müüja kohustused artiklites A1 kuni A6, ostja omad 

vastavalt B1 kuni B6.

Artiklite A1 ja B1 tekst on kõigi 11 tarneklausli puhul üks ja sama. Sätestatud on 

kõige tähtsam kohustus, mis kummalgi poolel müügilepingu allakirjutamisega tekib. 

Müüja peab (A1) tarnima kauba ja kaubaarve vastavuses müügilepingu ning iga 

teise vastavuse tunnistusega, mis võib olla lepingujärgselt nõutud. Ostja peab (B1) 

tasuma kauba hinna, nii nagu müügilepingus on ette nähtud.

Artiklid A2 ja B2 fikseerivad poolte kohustused tolli- ja turvaformaalsuste täitmise 

ning sellega kaasnevate kulude ja riski kandmise osas. Normaalse kohustuste jao-

tuse korral täidab kumbki pool kõik tolliformaalsused ja kannab sellega kaasnevad 

kulud ja riskid oma asukohamaal, s.o müüja ekspordi- ja ostja impordi-tolliformaal-

sused. Selline tollikohustuste jaotus on 9 tarneklausli puhul. 2 tarneklauslil on kogu 

tolliformaalsuste täitmine pandud ühe lepingupoole kohustuseks. Ostja peab täitma 

kõik tolliformaalsused ning kandma sellega kaasnevad kulud ja riski EXW puhul. 

Müüja kohustuseks on see DDP puhul. 

Igal pool kogu Incoterms

®

 2010 ulatuses, kus käsitletakse tolliformaalsuste täitmist 

ning sellega kaasnevaid kulutusi ja riske, on lisatud sõnad “kus asjakohane” (where 

applicable). See tähendab, et juhtudel, kui tolli ja tollinõudeid pole, langevad ära 

ka poolte vastavad kohustused. See formuleering lubab Incoterms’i tarneklausleid 

ilma igasuguste mööndusteta kasutada ka siseriiklike tehingute puhul.

Artiklid A3 ja B3 fikseerivad müügilepingu poolte kohustused veo- ja kindlustusle-

pingu sõlmimise osas. Kui ühel lepingupoolel, nt ostjal, puudub otsene kohustus 

teise lepingupoole ees vastavat lepingut sõlmida, siis kasutatakse väljendit “ostjal ei 

ole müüja ees kohustust”. Tuleb rõhutada – see väljend ei tähenda, et lepingupoolel 

langeb ära ka vajadus vastavat lepingut sõlmida. Näiteks EXW puhul pole nii müüjal 

kui ostjal teise poole ees kohustust veo- ega kindlustuslepingu sõlmimiseks. Müüjal 

pole selleks ka vajadust. Küll on vastav vajadus ostjal. Kui ta peaks jätma kauba veo 

korraldamata, jääb kaup lihtsalt müüja territooriumile. Samuti on tal vajadus kindlus-

tuslepingu sõlmimiseks, sest pärast tarnet on kaubaga seotud riskid tema kanda.

Veolepingut sõlmides tuleb arvestada, et veolepingu vorm ja nõuded võivad põhi-

neda mingitel kaubandustavadel, et veolepingutes (eriti laevavedude puhul) on ena-

masti spetsiifilised terminid lastimis- ja lossimishinna ning selleks lubatud aja kohta, 

ja ka seda, et veolepingus kasutatavad väliselt Incoterms’i omadega täiesti sarnased 

tarneklauslid (Combiterms) ei tarvitse omada Incoterms

®

 2010-järgset tähendust. 

Arusaamatuste vältimiseks on soovitatav, et müügilepingu pooled fikseeriksid 

---

17

Tarneklauslid Incoterms. 

Kasutajajuhis

müügilepingu raames võimalikult täpselt kauba vedu ja kindlustamist puudutavad 

võimalikud kohalikel kaubandustavadel rajanevad lahknevused Incoterms

®

 2010-st.

Müügilepingu see pool, kelle kohustuseks on veolepingu sõlmimine, peab jälgima, 

et ta ei läheks vastuollu müügilepingus veo ja kauba kindlustamise osas kokkulepi-

tuga, s.o valitud tarneklausli ja võimalike lisatingimustega.

Artiklid A4 ja B4 fikseerivad, kuidas, kus ja millal toimub kauba tarnimine ning kau-

batarne vastuvõtmine. Incoterms’i üks universaalsustest peitub ka selles, et teoree-

tiliselt võib kauba üleandmine toimuda ükskõik missuguses geograafilises punktis 

alates müüja territooriumist (EXW, FCA) kuni ostja territooriumini (DAP, DDP).

Artiklid A5 ja B5 fikseerivad müügitehingu ühe tähtsaima momendi – hetke ja koha, 

kus toimub kauba kadumise või kahjustamise riski üleminek müüjalt ostjale. Kõigi 11 

tarneklausli puhul toimub kauba kadumise või kahjustamise riski üleminek müüjalt 

ostjale samal hetkel, kui müüja on oma tarnekohustuse täitnud, s.t kui kaup on 

vastavalt artikli A4 nõuetele tarnitud.

Kõik tarneklauslid näevad ette, et kauba kadumise või kahjustamise riski üleminek 

võib toimuda ka ilma, et kaubatarnet üldse toimuks. Juhul kui ostja ei võta kauba-

tarnet vastu nii, nagu oli kokku lepitud, või jätab müüjale saatmata instruktsioonid, 

mida viimane vajab selleks, et kaup tarnida, läheb kauba kadumise või kahjustamise 

risk ostjale üle alates kauba tarnimiseks ettenähtud tähtaja möödumisest. Selleks 

et niisugune riski ennetähtaegne üleminek toimuks, peab kaup olema selgelt iden-

tifitseeritav kui ostjale antud lepingu järgselt ettenähtud kaup.

Artiklid A6 ja B6 fikseerivad kulude jaotamise müüja ja ostja vahel. Ka kaubaga 

seonduvate kulutuste üleminek toimub hetkel, kui kaup on artikli A4 nõuete kohaselt 

tarnitud, s.t müüja on oma tarnekohustuse täitnud. C-rühma tarneklauslite puhul 

tundub näiliselt, et kaubaga seonduvad kulud lähevad müüjalt ostjale alles sihtpunk-

tis, sest müüja on oma kulul sõlminud veolepingu ja CIF- ning CIP-klausli puhul ka 

kindlustanud kauba kuni nimetatud sihtsadamani (-punktini). Kuid müüja sõlmis 

veolepingu (kindlustuslepingu) ja kandis vastavad kulud enne, kui kaup lastiti (laaditi) 

lähtesadamas (-punktis). Järelikult langeb C-rühma tarneklauslite puhul kaubaga 

seonduvate kulude ülemineku hetk ka sisuliselt kokku kauba tarnimise hetkega. 

Veelgi enam – Incoterms

®

 2010 ütleb nende tarneklauslite puhul sõnaselgelt: pärast 

tarnet on kõik kaubaga seonduvad kulud (kaimaksud, lossimine, transiidi-tollimaksud 

jm) ostja kanda juhul, kui need ei ole veolepingujärgsed müüja kulud.

Analoogiliselt eelmises lõigus kirjeldatud riski üleminekuga võib ka kaubaga seon-

duvate kulude üleminek müüjalt ostjale toimuda enne kauba tarnimist. See on juhul, 

kui kaup jääb üle andmata ostja süül. Kaubaga seonduvate kulude kandmine läheb 

müüjalt ostjale alates kauba tarnimiseks ettenähtud tähtaja möödumisest. Siin valit-

---