Suur prantsue revolutsioon 1789 – 1799

VII

JAKOBIINIDE (MONTANJAARIDE) DIKTATUUR
Kuninga hukkamisel olid väga tõsised tagajärjed. Uus välisriikide koalitsioon asus pealetungile. Kindral Dumouriez (endine žirondiinide valitsuse välisminister) sai käsu peatada austerlaste armee Hollandis, kuid siiani võiduka kindrali järjekordne lahing lõppes kaotusega. Vähe sellest – ta keeldus allumast Konvendile ja mõne päeva möödumisel läks koos oma adjutandiga (Philippe Égalité pojaga) vaenlase poole üle. Dumouriez reetmine tõi kaasa suured muudatused Prantsusmaa sisepoliitikas.


Robespierre Saint-Just Couthon
ROBESPIERRE, SAINT-JUST, COUTHON²⁸ ,MARAT kasutasid ära soodsa poliitilise olukorra parlamendis. Konvent hääletas maha žirondiinide valitsuse ning see asendati montanjaaridest (jakobiinidest) ministritega. Üksnes Danton säilitas kohtuministri portfelli.

Ebaedule välisrindel järgnes uus häda – Lääne-Prantsusmaal Vendée departemangus ja Bretagne’is puhkesid rojalistlikud mässud, mis võtsid kodusõja mõõtmed. Metsavendlus ja partisanisõda levisid ka mujale. Noor vabariik oli hävingu äärel.

Charlotte Corday par P. J. Baudry Marat assassiné par J. L. David

13. juulil 1793 tungis Normandiast pärit Charlotte Corday²⁹ [kor´dee] Marat’ korterisse ja tappis poliitiku, kes oli parajasti vannis. Loomulikult korraldas valitsus Marat’le uhked matused, sest võimul olid tema sõbrad. Kirst Marat’ põrmuga asetati Panthéoni, kust Mirabeau kirst oli juba kõrvaldatud. (Ilmnes, et Mirabeau oli olnud salajases kirjavahetuses kuningaga.)

Saint-Just pani parlamendis ette ajutiselt täitevvõim üle anda organile, mis oleks kõrgemal ministritest. Marat’ (enne surma) pakutud sõna “diktatuur” tundus Konvendi liikmetele revolutsiooni ideaalidega sobimatu. Nii lepitigi kokku, et ministritest kõrgemal hakkab seisma RAHVAPÄÄSTEKOMITEE – LE COMITÉ DU SALUT PUBLIC, mida alguses juhtis Danton, siis Robespierre. Poliitilise politsei rolli hakkas täitma ÜLDINE JULGEOLEKU KOMITEE (LE COMITÉ DU SURETÉ GENÉRALE). Algas ajastu, mida ajaloolased kutsuvad JAKOBIINIDE DIKTATUURiks, kuid ka TERRORiks.

Ometi ei maksa arvata, et enamik rahvast poleks jakobiine toetanud. Just nemad viisid läbi põllumajandusreformi, mis oli maarahvale olulise tähtsusega. Endised feodaalkohustused tühistati. Kõige vaesemad talupojad said tasuta 0,4 ha suuruse maatüki; maad võis ka emigrantide valdustest 10-aastase järelmaksuga juurde osta. Kogukonnamaad jagati vastavalt perekonna suurusele. Nii muutusid talupojad, kes moodustasid enamiku rahvastikust, maaomanikeks ja tootjaiks. See oli nii edumeelne samm, et teiste riikide talupojad ei osanud sellest undki näha.

Valmis sai ka 1793. a konstitutsioon, mis oli esimesest tunduvalt demokraatlikum. Kui esimene põhiseadus tagas riigile konstitutsioonilise monarhia, siis uus tegi valitsevaks režiimiks vabariigi. Valimisõiguse said kõik 21-aastaseks saanud meeskodanikud, valijailt ei nõutud enam varanduslikku tsensust; ainsaks piiranguks sai paiksustsensus (valija pidi kindlas elukohas elama 6 kuud). Igale kodanikule garanteeris põhiseadus usu- ja sõnavabaduse. Kuid uue konstitutsiooni rakendamine lükkus edasi sõjaolukorra lõppemiseni. (Paraku ei rakendunud see edumeelne konstitutsioon eales.)

17. septembril 1793 võttis Konvent vastu dekreedi vabariigile ohtlike inimeste, nn “kahtlaste” arreteerimisest. Oktoobris võeti vastu teine dekreet, mille kohaselt tuli arreteerida Prantsusmaaga sõjaolukorras olevate riikide kodanikud. Peagi leiti, et kohtupidamisel pole tunnistajad enam vaja. Cité saarel paiknev La Conciergerie, kus vange enne hukkamist hoiti, sai rahvasuus nime GILJOTIINI EESKODA (L’ANTICHAMBRE DE LA GUILLOTINE). 16. oktoobril viidi siit tapalavale kuninganna Marie-Antoinette. Millegipärast peeti vajalikuks giljotineerida ka kuninga õde ja kunagi ammu Louis XV (vasthukatud kuninga vanaisa) favoriit – elatunud Madame Du Barry. Talle määrati surmanuhtlus “despoodile osutatud rõõmude eest”.

31. oktoobril hukati 22 žirondiinist ministrit ja saadikut. Nad läksid tapalavale lauldes “Marseillaise’i”. Peagi tabas sama saatus ka Philippe Égalité’d. Kui kuulus keemik Lavoisier (ta oli seotud žirondiinidega) soovis enne hukkamist ühe päeva võrra pikendust, sest tal oli pooleli teaduslik töö, sai ta prokurörilt vastuseks: “Vabariik teadlasi ei vaja.” Madame Roland’i viimane lause enne hukkamist sai kõnekäänuks: “Oo, Vabadus, kui palju roimi sinu nimel toime pannakse!” (O, Liberté, que de crimes on commet en ton nom!) Härra Roland, kes end naise palvel varjas, kuulnud abikaasa saatusest, lõpetas elu enesetapuga. Sama tegi ka Pétion.

Novembris hukati Pariisi esimene linnapea ja üks revolutsiooni algatajaid astronoom Bailly. Kui auväärne teadlane tapalava trepini jõudis, hüüdis keegi kõrvalseisjaist: “Sa ju värised, Bailly!”. Vanahärra vastas rahulikult: “Jah, mu sõber, kuid külmast.”

Toimuvat illustreerib geniaalselt hispaania kunstnik Goya teosega “Saturnus õgimas oma lapsi.”. Tõepoolest – revolutsioon, õigemini jakobiinid, hävitas oma esimesi kangelasi. Novembris hukati “Pallimängu vande” teksti koostaja Barnave.

Lyoni linna, kus olid ikka veel võimul žirondiinid, saatis Konvent saadiku FOUCHɳ⁰, kes loobus giljotiinist ja süüdismõistetuid lasti maha revolutsiooniliste sõdurite kartetšitulega. Toulonis tegi Konvendi saadik BARRAS³¹ [ba´ras] sama. Äärmise julmusega hävitati “sisevaenlasi” Vendée departemangus. Nantes’is linnas aeti 2000 kinniseotud kätega vangi paatidele ja lükati jõe keskel vette.

Lõpuks koondus võim täielikult ühe inimese – Robespierre’i kätte, kes kuulas vaid oma sõpra, noorukest Saint-Justi, kes oma julmuse eest pälvis hüüdnime “Surmaingel”. Teda saatis Robespierre rindele sõjaväge ohjama.

Kuid rahu polnud enam ka jakobiinide endi keskel. Pariisi linnavalitsuses hakkasid pead tõstma vasakpoolsed ekstremistid – pöörased ja ultrad, kes toetusid Marat’ eeskujul kõige vaesematele ja harimata rahvakihtidele nn sans-culotte’idele (tõlkes: püksata). Ekstremistid soovisid revolutsiooni süvendada, repressioone veelgi laiendada. HEBERT³² andis välja ajalehte Le Père Duchesne (tõlkes Isake Tamm), kus ta kasutas kõige räpasemat poliitilist laimu. Koos CHAUMETTE’iga³³ kutsus ta rahvast üles loobuma kristlusest ja propageeris nn MÕISTUSE RELIGIOONI. Jumalateenistus kirikutes lõpetati, pühakute kujud peksti puruks, ristid tõmmati alla. Harimatu pööbel rüüstas iidset kuningate matmispaiga Saint-Denis katedraalis. Näis, nagu vandaalid oleksid taas Euroopast üle käinud. Juttu oli isegi Jumalaema kiriku lammutamisest. Pühamu päästis hävingust selle muutmine Mõistuse templiks.

Teise jakobiinide leeri moodustasid nn LEEBED eesotsas Dantoni ja Camille Desmoulins’iga, kes Robespierre’i liialdusi taunisid. Boheemlasest Desmoulins oli Robespierre’i koolivend ja teadis nii mõndagi incorruptible’ks (äraostmatu, korrumpeerumatu) kutsutud Robespierre’i võimetest ja seikadest.

Saint-Justi soovitusel otsustas Robespierre lahti saada nii äärmuslastest kui dantonistidest. Dantoni viimane sõnad enne hukkamist: “Robespierre, sa järgned mulle!” osutusid prohvetlikuks.

Tundus, et tiitel ÄRAOSTMATU hakkas Robespierre’ile üha enam meeldima. Ta muutus veelgi tõsimeelsemaks, usaldades vaid ühte inimest – Saint-Justi. Ta kehtestas uue religiooni (nn mõistuse religioon talle ei sobinud) – ÜLIMA OLENDI KULTUSe, mis saigi talle endale hukutavaks. Isegi nende jakobiinide silmis, kes teda jumaldasid, tundus 20. preriaalil a II (8. juunil 1794) aset leidnud Ülima Olendi püha (seda korraldas kunstnik J. L. David) ülepakutuna. Jäi mulje, et Ülim Olend pole keegi muu kui äraostmatu ise.

MÕTLE VÕI UURI JÄRELE!

1. Mismoodi mõjutas kuninga hukkamine Prantsusmaa välispoliitikat?

2. Millised muutused Prantsuse sisepoliitikas tõi kaasa kindral Dumouriez’ üleminek vaenlase poole?

3. Marat oli kahtlemata süüdi väga paljude inimeste surmas. Miks ei saanud Charlotte Corday’st oma aja Jeanne d’Arc?

4. Kuidas mõjus Marat’ tapmine Prantsuse sisepoliitikale?

5. Paljud ajaloolased väidavad, et 1793. a hakkas Suur Prantsuse revolutsioon õgima oma lapsi. Too näiteid!

6. Kuidas said jakobiinid jagu kodusõja ohust provintsis?

7. Kes olid sans-culotte’id? Kuivõrd nad mõjutasid poliitilisi sündmusi jakobiinide diktatuuri päevil?

8. Miks toetas siiski enamik talupoegi jakobiinide poliitikat?

9. Kas lõhenemine jakobiinide endi hulgas oli paratamatu? Põhjenda.

10. Mis saanuks Prantsuse Vabariigist ilma jakobiinliku terrorita?

11. Mida poleks Robespierre tohtinud ühegi hinna eest teha?

12. Millise Eesti erakonna juhtfiguurid tituleerisid end lähiminevikus äraostmatuiks? Mida arvad äraostmatutest poliitikas?