Suur prantsue revolutsioon 1789 – 1799

VIII

9. TERMIDOORI RIIGIPÖÖRE JA TERMIDOORLIK VAHEVALITSUS
Jakobiinide diktatuur oli jooksnud ummikusse. Äärmuslased olid küll kõrvaldatud, kuid kõrvaldatud olid ka kõige helgema peaga poliitikud. Ka allesjäänud jakobiinidest Konvendi saadikud polnud oma julgeolekus enam kindlad. Robespierre võis iga hetk süüdistada ka neid. Samas tähendas vana režiimi taastamine neile veelgi kindlamat hukku. Aeg oli igati küps jakobiinide languseks. Nüüd oli vaja vaid seika, mis diktatuurile lõpu teeks. Ja nagu ajaloos ikka – otsustavaks seigaks osutus ka siin pime juhus. Jakobiinide diktatuurile tegi lõpu (ja meie õppematerjali teeb veidi rõõmsaks) üks armulugu.


Thérésa Cabarrus (Mme Tallien)

Konvent lähetas Bordeaux’s korda looma 27-aastase saadiku ja Üldise Julgeolekukomitee liikme TALLIENi³⁴ [tal´jä(n)]. Bordeaux’sse saabudes paistiski mees silma “eeskujuliku” terroristina. Ühel päeval, kui ta inspekteeris vanglaid, nägi ta kinnipeetavate hulgas silmipimestavalt ilusat noort naist. See oli 20-aastane hispaanlanna Thérésa Cabarrus³⁵ [kaba´rüss], kes oli väga noorelt abiellunud Bordeaux’ aadlikuga, kuid siinsete sündmuste arenedes soovis kodumaale tagasi pöörduda. Ta peatati riigipiiril ja toodi vanglasse kui “kahtlane”. Tallien armus naisesse esimesest silmapilgust. Loomulikult oli Théresa juba samal päeval vaba. Noor daam naeris sedavõrd oma uue armsama poliitiliste vaadete üle, et jakobiinist terrorist oli kui uuesti sündinud. Thérésa pealekäimisel päästeti vanglast nii mõnigi “kahtlane”, paljud jäid üldse vahistamata. Pariisi sõideti igaks juhuks eraldi. Kuid siin arreteeriti kaunitar taas kui Prantsusmaaga sõjaolukorras oleva riigi kodanik. Kahtlustatuna spionaažis oli ta juba hukatavate nimekirjas. Tallien oli kimbatuses. Keda usaldada? Robespierre ja Saint-Just tundusid talle nüüd hullumeelsete diktaatoritena. Et oma armastatut päästa, otsustas Tallien minna riskile. Usaldada sai ta üksnes neid, kes olid küll süüdi samasugustes terroriaktides kui ta ise, kuid kes ihaldasid võimuladvikus muutusi. Kõne alla tulid sõbrad Fouché ja Barras [s]. Kolmekesi peeti nõu, kuidas järgmisel Konvendi istungil Robespierre maha hääletada. Kas nad aga leiavad piisavalt toetajaid? See oli mäng elu ja surma peale.

Thérésa Cabarrus (Mme Tallien) Tallien Konvendi istungil 9. termidooril Robespierre’i hukkamine 10.

Force’i vanglas lausumas: “Mul on kaasas pistoda, termidooril

et see torgata türanni südameesse!”


9. termidooril a II (27. juuli 1794) avas Konvendi istungi Saint-Just, kuid Tallien katkestas tema sõnavõtu, pannes ette terror peatada (valitsuse mahahääletamist ei söandanud ta kohe välja pakkuda). Robespierre tõusis püsti, et Saint-Justi kaitsta, kuid millegipärast hakkas tal erutusest hääl kähisema. Keegi hüüdis saalist: “Kas sind ei lämmata mitte Dantoni veri?” Kõigile üllatuseks tõusis saalis püsti saadik Louchet [lu´šee], kes siiani polnud eales ühtegi sõna lausunud ja tegi ettepaneku Robespierre maha hääletada ning arreteerida. Ei Tallien, Fouché ega Barras polnud eales mõelnud talle oma plaani usaldada, kuid mehe spontaanne ettepanek tuli nagu välk selgest taevast. Tallien kargas püsti sõnadega: “Mul on kaasas pistoda, et see torgata türanni südameesse!” (Ta vehkis saali ees pussnoaga.) Barras ja Fouché toetasid kohe Louchet’ ettepanekut, mis läks läbi üllatava nobedusega. Jakobiinide diktatuur sai paugupealt läbi.

Järgmisel päeval hukati Revolutsiooni väljakul Robespierre vanem, Saint-Just ja 20 montanjaaride liidrit. Robespierre noorem järgnes vennale tapalavale vabatahtlikult.

Termidoorlik vahevalitsus juhtis riiki kuni Konvendi ametliku tähtaja lõpuni (sügisel 1795). Ministrid olid ju olemas, lihtsalt Rahvapäästekomitee oli neilt võtnud igasuguse võimu. Just viimase etteotsa asuski nüüd Tallien. Kuni korraliste parlamendivalimisteni (sinna oli jäänud vaid aasta) püüdis ta säilitada ühiskonnas suhtelist rahu. Jakobiinide klubi lasi ta sulgeda; peagi lammutati ka hoone. Marat’ põrm tõsteti Panthéonist välja ja visati prügimäele. Kirikute uksed avati taas, paljud pagulased pöördusid välismaalt kodumaale. Konventi tulid tagasi need žirondiinidest saadikud või asendusliikmed, kellel õnnestus ellu jääda.

Hinnad lasti vabaks, algas vabaturukaubandus. Kibekähku tekkis endistest tavakaupmeestest ja sahkerdajatest uus suurkodanlus, kes oma jõukust tavaelus uhkusega välja näitas. Nende uusrikaste lapsed abiellusid tihti vaesunud aadlikega, kel polnud peale nime enam midagi. Imelikul kombel (nagu hiljaaegu ka Eestis) rikastusid ka parlamendisaadikud ja muud riigi- või linnaametnikud.

Kuna kapitalism hakkas juurduma omasoodu, sai parlament tegeleda ka tõsisemate probleemidega. 18. žerminaalil a. III (7. aprill 1795) võttis Konvent vastu dekreedi meetersüsteemi kasutuselevõtu kohta. Teadlased olid selle tööga tegelenud esimese parlamendi koosseisu ülesandel alates 1791. a. Nüüd oli see suur töö valmis saanud. See hõlmas uusi pikkusühikuid (millimeeter, detsimeeter, meeter, kilomeeter) ning kaaluühikuid (milligramm, gramm, kilogramm, tonn). Esimest meetri ja kilogrammi etaloni hoitakse siiani Prantsuse Riigiarhiivis. Rahva tarbeks paigutati aga meetri argietalon praeguse Vendôme’i väljaku ühe hoone seinale, mis on seal senini (hotelli “Ritz” peauksest vasakul). Eestlastele on see süsteem juba ammu armsaks saanud, brittidel jmt. rahvastel on selle juurutamisega ikka veel suured raskused.


J. L. David. Mme Tallien Prud’hon. Joséphine de Beauharnais
Mõeldi ka haridusele. Iga 1000 elaniku kohta tuli asutada kool, kus on õpetus tasuta. Õpetajatele

maksis palka riik. Siiani olid talupojad ja linnade lihtrahvas kirjaoskamatud. Väga paljud tavainimesed (eriti Bretagne’is) olid laste koolisaatmise vastu, väites, et seal õpivad lapsed üksnes rumalusi kirjutama ja lugema. Igas departemangu keskuses pidi olema keskkool.1795.a. asutati ka õpetajaid ettevalmistav kõrgkool – École Normale Supérieure. Inseneride ettevalmistamiseks loodi École Polytechnique.

Térésa Cabarrusist sai riigi esimene daam madame Tallien, hüüdnimega NOTRE-DAME DE THERMIDOR. Ka tema mehe sõber Barras [s] leidis endale sõbratari – noore lese Joséphine de Beauharnais³⁶ [žoze´fiin dö boar´nee] – giljotineeritud žirondiini abikaasa, kellel oli kaks last. Mõlemad daamid, head sõbratarid, suunasid uut rõivamoodi, mida iseloomustavad õhulised kreekapärased kleidid taljekohaga rinna all, suur dekoltee, paljastatud käsivarred ja jalalabad. Proua Tallieni moeuuendustest on siiani säilinud varbaküünte värvimine (ta kandis ka varvastel briljantsõrmuseid). Hakati taas käima teatris ja ballidel. Elu läks lõbusamaks. Peagi anti ka Revolutsiooni väljakule lepituseks uus nimi – LA PLACE DE LA CONCORDE (tõlkes: üksmeele väljak).

Lihtrahva elu Pariisis oli aga endiselt masendav. Prantsusmaa isoleeritus halvas paljud tootmisharud. Tööpuudus oli suur. Jäi mulje, et pealinnas elas kaks täiesti erinevat rahvust: rahas suplevad noored (les merveilleuses [mervei´jööz] ja les muscadins [müska´dä(n)³⁷) ja näljast kokkuvarisev lihtrahvas. Kuna kirikute vahepealne sulgemine hävitas heategevuse, siis abivajajad surid lihtsalt nälga. Tavaliselt ei märka esimese põlvkonna rikkurid, et keegi ka abi vajab. See oli aeg, mil rikkad said veelgi rikkamaks, vaesed jäid aga veelgi vaesemaks.

Les muscadins et les merveilleuses. Noored moenarrid peale jakobiinide langust.
MÕTLE VÕI UURI JÄRELE!
1. Kui kaua oleks kestnud jakobiinide diktatuur, kui Tallien poleks kohanud Thérésa Cabarrusi?

2. Millist tähtsust omistad pimedale juhusele ajaloos?

3. Millist tähtsust omistad üksikisikule ajaloos? Mis oleks saanud jakobiinidest, kui Robespierre’i asemel olnuks teine inimene?

4. Saadik Louchet tegi 9. termidoori Konvendi istungil ettepaneku arreteerida Robespierre. Ometi pole tema nimi läinud ajalukku. Miks?

5. Mida kasulikku tegi ära Konvent termidoorlaste vahevalitsuse ajal?

6. Milliseks muutus Pariisi olme Robespierre’i languse järel?

7. Kirjelda Pariisi lihtrahva olukorda termidoorliku vahevalitsuse päevil.

8. Mis sai Thérésa Cabarrusist? Kas jätaksid tema nime ülevaatesse, mida ise peaksid koostama Suure Prantsuse revolutsiooni kohta? (Pea meeles, et ülevaadet ei tohi nimedega üle koormata.) Põhjenda oma arvamust.

9. Kas jätaksid tema sõbratari Joséphine de Beauharnais’ nime ülevaatesse, mida sul tuleks koostada Suure Prantsuse revolutsiooni kohta? Põhjenda oma arvamust.

IX

DIREKTOORIUM JA BONAPARTE’I ITAALIA SÕJAKÄIK
Termidoorlastel tuli alla neelata ebameeldiv uudis. Temple’i vanglas suri alaealine troonipärija Louis XVII. Tema onu, Provence’i krahv (hukatud kuninga vend), kuulutas end dünastia järjepidevuse kandjaks – Louis XVIII-ks. Ta avaldas maapaos manifesti, kutsudes üles taastama endist korda kodumaal. Riigita kuningas, kes resideeris Veronas, lubas karmilt karistada kõiki n-ö kuningatapjaid (Konvendis kuninga surmamise poolt hääletanud saadikuid). Seda aga termidoorlased Tallien, Fouché, Barras olid. Tuli kaitsta vabariiki, maksku mis maksab.


A. Gros. Kindral Bonaparte Arcole sillal. J. L. David. Direktor Barras [s]
Bretagne’i rannikule randunud rojalistid suudeti küll peatada, kuid salapolitsei teatel oli Pariisis endas lahvatamas maapaost tagasi tulnud rojalistide mäss. Barrasile meenus aasta eest Toulonis silma paistnud hulljulge ning taibukas Korsikast pärit noor ohvitser NAPOLÉON BONAPARTE³⁸, kes juhuse tahtel viibis Pariisis. Too paigutas Konvendi kaitsmiseks Tuileries' lossi ümber 40 kahurit ja avas kartetšitule linna südames Saint-Honoré tänaval asuva Saint-Rochi [sä(n) rok] kirikuesise pihta, mis oli mässuliste rojalistide kogunemispaik. Barras tituleeris noore korsiklase “Konvendi päästjaks” ja ülendas ta Prantsuse territooriumil paiknevate vägede juhatajaks. Napoléon Bonaparte’i tõus algas.

Konvendi ametiaja lõpuks oktoobris 1795 valmis ka uus (juba kolmas) konstitutsioon. Selle järgi läks seadusandlik võim kahekojalisele parlamendile, mille koosseisu kuulusid alamkoda ehk VIIESAJA NÕUKOGU (500 saadikut), ja ülemkoda ehk VANEMATE NÕUKOGU (250 saadikut). Et vältida Saint-Justi taoliste uljaste noorukite pääsemist parlamenti, oli paika pandud saadikute vanusepiir – alamkotta sai kandideerida alates 30. eluaastast, ülemkotta 40. eluaastast, kust ka mõiste Vanemate Nõukogu. Alamkoda valmistas ette seadusi, ülemkoda kinnitas neid. Vältimaks ühe mehe diktatuuri, otsustati täidesaatva võimu ette panna viiest direktorist koosnev DIREKTOORIUM, mis seisaks kõrgemal ministritest. (Seega oli nagu peaministri koht jaotatud viie mehe vahel, kusjuures iga aasta tagant vahetati üks direktor loosiga välja). Ometi hakkas peagi üks direktoritest – BARRAS – teiste üle domineerima. Direktooriumi residentsiks sai Luxembourg’i loss, kuhu ta kutsuski Napoléon Bonaparte’i, et talle tutvustada oma sõbratari Joséphine de Beauharnais’d. (Kõik viitab sellele, et ilus lesk hakkas riigi esimest meest juba tüütama.) Peagi palus noor kindral endast 5 aastat vanema kauni daami kätt. Nende abielu sõlmiti 9. märtsil 1796. Napoleon lapsendas ka Joséphine’i lapsed – tütre Hortense’i ja poja Eugène’i.

Barrasi painas aga mõte, kuidas tüütust noorpaarist vabaneda. Just nüüd tuli välisminister Talleyrand’il idee lüüa vaenlast tema tagalas. Põhja-Itaaliasse saadeti Prantsuse armee, mille etteotsa määrati 27-aastane kindral Bonaparte. Üksteise järel langesid austerlaste Põhja-Itaalia vasallriigid. Euroopa õukondades räägiti Antikristuse (s.o Saatana) tulekust maa peale. Eriti hiilgavad olid Napoleoni võidud Arcole, Rivoli, Castiglione all, kus vaenlase armee oli suures ülekaalus. Antoine Gros' õlimaal “Bonaparte Arcole sillal” (üks originaal asub Versailles’ lossis, teine Ermitaažis) on jäädvustanud hetke, mil Bonaparte, haaranud lahingulipu, sööstab vaenlase kuulide rahe all sillale, et innustada sõdureid pealetungile. Muidugi on see paraadportree, kuid kunstnikul polnud mingit vajadust väejuhti ei nooremaks ega uljamaks muuta. Itaaliast saatis Napoleon Direktoorimi käsutusse kontributsioonina (hüvitusrahana) kokku aetud hiigelsummad, mida kodumaal vajati, kuid ka kunstiaardeid. Pariisi naasis noor militaargeenius lausa Caesarina. Ta oli sedavõrd populaarne ja ohtlik, et temast vabanemiseks tuli Barrasil taas välisminister Talleyrand’i mõistus appi võtta.