Õppenõukogu 1

2.1. Kitsas matemaatika

2.1.1. Õppe- ja kasvatuseesmärgid

Matemaatika õpetamisega gümnaasiumis taotletakse, et õpilane:

1. 
   saab aru matemaatika keeles esitatud teabest;
   
2. 
   kasutab ja tõlgendab erinevaid matemaatilise info esituse viise;
   
3. 
   rakendab matemaatikat erinevate valdkondade probleeme lahendades;
   
4. 
   väärtustab matemaatikat ning tunneb rõõmu matemaatikaga tegelemisest;
   
5. 
   arendab oma intuitsiooni, arutleb loogiliselt ja loovalt;
   
6. 
   kasutab matemaatilises tegevuses erinevaid teabeallikaid;
   
7. 
   kasutab matemaatikat õppides IKT vahendeid.
   

2.1.2. Õppeaine kirjeldus

Kitsa matemaatika eesmärk on õpetada aru saama matemaatika keeles esitatud teabest, kasutada matemaatikat igapäevaelus esinevates olukordades, tagades sellega sotsiaalse toimetuleku. Kitsa kava järgi õpetatakse kirjeldavalt ja näitlikustavalt, matemaatiliste väidete põhjendamine toetub intuitsioonile ning analoogiale. Olulisel kohal on rakendusülesanded.

2.1.3. Gümnaasiumi õpitulemused

Gümnaasiumi lõpetaja:

1. 
   koostab ja rakendab sobivaid matemaatilisi mudeleid, lahendades erinevate eluvaldkondadega seonduvaid ülesandeid;
   
2. 
   mõistab ja eristab funktsionaalseid ning statistilisi protsesse;
   
3. 
   lihtsustab avaldisi, lahendab võrrandeid ja võrratusi;
   
4. 
   kasutab trigonomeetriat geomeetriliste kujunditega seotud ülesandeid lahendades;
   
5. 
   esitab põhilisi tasandilisi jooni valemi abil, skitseerib valemi abil antud joone;
   
6. 
   kasutab juhusliku sündmuse tõenäosust ja juhusliku suuruse jaotuse arvkarakteristikuid, uurides erinevate eluvaldkondade nähtusi;
   
7. 
   tunneb õpitud funktsioonide omadusi ning rakendab neid;
   
8. 
   leiab geomeetriliste kujundite joonelemente, pindalasid ja ruumalasid,
   
9. 
   väljendub matemaatika keelt kasutades täpselt ja lühidalt, arutleb ülesandeid lahendades loovalt ja loogiliselt;
   
10. 
    kasutab matemaatikat õppides ning andmeid otsides ja töödeldes IKT vahendeid;
    
11. 
    hindab oma matemaatilisi teadmisi ja oskusi ning arvestab neid edasist tegevust kavandades;
    
12. 
    teab ainevaldkonnaga seotud ameteid ja erialasid, mõistab seoseid ainevaldkonnaga seotud teadmiste ja tööturu võimaluste vahel ja analüüsib enda ainealaseid teadmisi ja oskusi haridustee kavandamisel
    

2.1.4. Kursuste õpitulemused ja õppesisu

I kursus „Arvuhulgad. Avaldised. Võrrandid ja võrratused”

Õpitulemused

Kursuse lõpus õpilane:

1. 
   eristab ratsionaal-, irratsionaal- ja reaalarve;
   
2. 
   eristab võrdust, samasust, võrrandit ja võrratust;
   
3. 
   selgitab võrrandite ja võrratuste lahendamisel kasutatavaid samasusteisendusi;
   
4. 
   lahendab ühe tundmatuga lineaar-, ruut- ja lihtsamaid murdvõrrandeid ning nendeks taanduvaid võrrandeid;
   
5. 
   sooritab tehteid astmete ja juurtega, teisendades viimased ratsionaalarvulise astendajaga astmeteks;
   
6. 
   teisendab lihtsamaid ratsionaal- ja juuravaldisi;
   
7. 
   lahendab lineaar- ja ruutvõrratusi ning ühe tundmatuga lineaarvõrratuste süsteeme;
   
8. 
   lahendab lihtsamaid, sh tegelikkusest tulenevaid tekstülesandeid võrrandite ja võrrandisüsteemide abil.
   

Õppesisu

Naturaalarvude hulk N, täisarvude hulk Z ja ratsionaalarvude hulk Q. Irratsionaalarvude hulk I. Reaalarvude hulk R. Reaalarvude piirkonnad arvteljel. Arvu absoluutväärtus. Ratsionaalavaldiste lihtsustamine. Arvu n-es juur. Astme mõiste üldistamine: täisarvulise ja ratsionaalarvulise astendajaga aste. Murdvõrrand. Arvu juure esitamine ratsionaalarvulise astendajaga astmena. Tehted astmetega ning tehete näiteid võrdsete juurijatega juurtega. Võrratuse mõiste ja omadused. Lineaar- ja ruutvõrratused. Lihtsamate, sealhulgas tegelikkusest tulenevate tekstülesannete lahendamine võrrandite abil.

II kursus „Trigonomeetria”

Õpitulemused

Kursuse lõpus õpilane:

1. 
   defineerib mis tahes nurga siinuse, koosinuse ja tangensi;
   
2. 
   loeb trigonomeetriliste funktsioonide graafikuid;
   
3. 
   teisendab kraadimõõdus antud nurga radiaanmõõtu ja vastupidi;
   
4. 
   teisendab lihtsamaid trigonomeetrilisi avaldisi;
   
5. 
   rakendab kolmnurga pindala valemeid, siinus- ja koosinusteoreemi;
   
6. 
   lahendab kolmnurki, arvutab kolmnurga, rööpküliku ja hulknurga pindala, arvutab ringjoone kaare kui ringjoone osa pikkuse ning ringi sektori kui ringi osa pindala;
   
7. 
   lahendab lihtsamaid rakendussisuga planimeetriaülesandeid.
   

Õppesisu

Nurga mõiste üldistamine, radiaanmõõt. Mis tahes nurga trigonomeetrilised funktsioonid (sinα, cosα, tanα), nende väärtused nurkade 0°, 30°, 45°, 60°, 90°, 180°, 270°, 360° korral. Negatiivse nurga trigonomeetrilised funktsioonid. Funktsioonide y = sin x, y = cos x, y = tan x graafikud. Trigonomeetria põhiseosed tan α = _, sin² α + cos² α = 1, cos α = sin (90° – α), sin α = cos (90° – α), tan α = _, sin (–α) = –sin α, cos (–α) = cos α, tan (–α) = –tan α, sin (α + k 360°) = sin α, cos (α + k 360°) = cos α, tan (α + k 360°) = tan α.

Siinus- ja koosinusteoreem. Kolmnurga pindala valemid, nende kasutamine hulknurga pindala arvutamisel. Kolmnurga lahendamine. Ringjoone kaare kui ringjoone osa pikkuse ning ringi sektori kui ringi osa pindala arvutamine. Rakendussisuga ülesanded.
III kursus „Vektor tasandil. Joone võrrand”

Õpitulemused

Kursuse lõpus õpilane:

1. 
   selgitab vektori mõistet ja vektori koordinaate;
   
2. 
   tunneb sirget, ringjoont ja parabooli ning nende võrrandeid, teab sirgete vastastikuseid asendeid tasandil;
   
3. 
   liidab ja lahutab vektoreid ning korrutab vektorit arvuga nii geomeetriliselt kui ka koordinaatkujul;
   
4. 
   leiab vektorite skalaarkorrutise, rakendab vektorite ristseisu ja kollineaarsuse tunnuseid;
   
5. 
   koostab sirge võrrandi, kui sirge on määratud punkti ja tõusuga, tõusu ja algordinaadiga, kahe punktiga;
   
6. 
   määrab sirgete vastastikused asendid tasandil;
   
7. 
   koostab ringjoone võrrandi keskpunkti ja raadiuse järgi;
   
8. 
   joonestab sirgeid, ringjooni ja paraboole nende võrrandite järgi;
   
9. 
   leiab kahe joone lõikepunktid (üks joontest on sirge);
   
10. 
    kasutab vektoreid ja joone võrrandeid geomeetriaülesannetes.
    

Õppesisu

Punkti asukoha määramine tasandil. Kahe punkti vaheline kaugus. Vektori mõiste ja tähistamine. Vektorite võrdsus. Nullvektor, ühikvektor, vastandvektor, seotud vektor, vabavektor. Jõu kujutamine vektorina. Vektori koordinaadid. Vektori pikkus. Vektori korrutamine arvuga. Vektorite liitmine ja lahutamine (geomeetriliselt ja koordinaatkujul). Kahe vektori vaheline nurk. Kahe vektori skalaarkorrutis, selle rakendusi. Vektorite kollineaarsus ja ristseis. Sirge võrrand (tõusu ja algordinaadiga, kahe punktiga, punkti ja tõusuga määratud sirge). Kahe sirge vastastikused asendid tasandil. Nurk kahe sirge vahel. Parabooli võrrand. Ringjoone võrrand. Joonte lõikepunktide leidmine. Kahe tundmatuga lineaarvõrrandist ning lineaarvõrrandist ja ruutvõrrandist koosnev võrrandisüsteem. Rakendussisuga ülesanded.

IV kursus „Tõenäosus ja statistika”

Õpitulemused

Kursuse lõpus õpilane:

1. 
   eristab juhuslikku, kindlat ja võimatut sündmust;
   
2. 
   teab sündmuse tõenäosuse mõistet ning oskab leida soodsate ja kõigi võimaluste arvu (loendamine, kombinatoorika);
   
3. 
   teab juhusliku suuruse jaotuse olemust ning juhusliku suuruse arvkarakteristikute tähendust;
   
4. 
   teab valimi ja üldkogumi mõistet ning andmete süstematiseerimise ja statistilise otsustuse usaldatavuse tähendust;
   
5. 
   arvutab sündmuse tõenäosust ja rakendab seda lihtsamaid elulisi ülesandeid lahendades;
   
6. 
   arvutab juhusliku suuruse jaotuse arvkarakteristikud ning teeb nendest järeldusi uuritava probleemi kohta;
   
7. 
   leiab valimi järgi üldkogumi keskmise usalduspiirkonna;
   
8. 
   kogub andmestikku ja analüüsib seda IKT abil statistiliste vahenditega.
   

Õppesisu

Sündmus. Sündmuste liigid. Suhteline sagedus, statistiline tõenäosus. Klassikaline tõenäosus. Geomeetriline tõenäosus. Sündmuste korrutis. Sõltumatute sündmuste korrutise tõenäosus. Sündmuste summa. Välistavate sündmuste summa tõenäosus. Faktoriaal. Permutatsioonid. Kombinatsioonid. Diskreetne juhuslik suurus, selle jaotusseadus, jaotuspolügoon ja arvkarakteristikud (keskväärtus, mood, mediaan, standardhälve). Üldkogum ja valim. Andmete kogumine ja nende süstematiseerimine. Statistilise andmestiku analüüsimine ühe tunnuse järgi. Normaaljaotus (kirjeldavalt). Statistilise otsustuse usaldatavus keskväärtuse usaldusvahemiku näitel. Andmetöötluse projekt, mis realiseeritakse IKT vahendite abil (soovitatavalt koostöös mõne teise õppeainega).

V kursus „Funktsioonid”

Õpitulemused

Kursuse lõpus õpilane:

1. 
   selgitab funktsiooni mõistet ja üldtähist ning funktsiooni käigu uurimisega seonduvaid mõisteid, teab pöördfunktsiooni mõistet ning paaritu ja paarisfunktsiooni mõistet;
   
2. 
   skitseerib ainekavaga fikseeritud funktsioonide graafikuid (käsitsi ning arvutil);
   
3. 
   kirjeldab funktsiooni graafiku järgi funktsiooni peamisi omadusi;
   
4. 
   teab arvu logaritmi mõistet ja selle omadusi ning logaritmib ja potentseerib lihtsamaid avaldisi;
   
5. 
   lahendab lihtsamaid eksponent- ja logaritmvõrrandeid astme ning logaritmi definitsiooni vahetu rakendamise teel;
   
6. 
   saab aru liitprotsendilise kasvamise ja kahanemise olemusest ning lahendab selle abil lihtsamaid reaalsusega seotud ülesandeid;
   
7. 
   tõlgendab reaalsuses ja teistes õppeainetes esinevaid protsentides väljendatavaid suurusi;
   
8. 
   lahendab graafiku abil trigonomeetrilisi põhivõrrandeid etteantud lõigul.
   

Õppesisu

Funktsioonid y = ax + b, y = ax² + bx + c, y = _ (kordavalt). Funktsiooni mõiste ja üldtähis. Funktsiooni esitusviisid. Funktsiooni määramis- ja muutumispiirkond. Paaris- ja paaritu funktsioon. Funktsiooni nullkohad, positiivsus- ja negatiivsuspiirkond. Funktsiooni kasvamine ja kahanemine. Funktsiooni ekstreemum. Funktsioonid y = axⁿ (n = 1, 2, –1 ja –2). Arvu logaritmi mõiste. Korrutise, jagatise ja astme logaritm. Logaritmimine ja potentseerimine (mahus, mis võimaldab lahendada lihtsamaid eksponent- ja logaritmvõrrandeid). Pöördfunktsioon. Funktsioonid y = a^x ja y = log_a x. Liitprotsendiline kasvamine ja kahanemine. Näiteid mudelite kohta, milles esineb y = e^ax. Lihtsamad eksponent- ja logaritmvõrrandid. Mõisted arcsin m, arccos m ja arctan m. Näiteid trigonomeetriliste põhivõrrandite lahendite leidmise kohta.

VI kursus „Jadad. Funktsiooni tuletis”

Õpitulemused

Kursuse lõpus õpilane:

1. 
   saab aru arvjada ning aritmeetilise ja geomeetrilise jada mõistest;
   
2. 
   rakendab aritmeetilise ja geomeetrilise jada üldliikme ning n esimese liikme summa valemit, lahendades lihtsamaid elulisi ülesandeid;
   
3. 
   selgitab funktsiooni tuletise mõistet, funktsiooni graafiku puutuja mõistet ning funktsiooni tuletise geomeetrilist tähendust;
   
4. 
   leiab funktsioonide tuletisi;
   
5. 
   koostab funktsiooni graafiku puutuja võrrandi antud puutepunktis;
   
6. 
   selgitab funktsiooni kasvamise ja kahanemise seost funktsiooni tuletisega, funktsiooni ekstreemumi mõistet ning ekstreemumi leidmist;
   
7. 
   leiab ainekavas määratud funktsioonide nullkohad, positiivsus- ja negatiivsuspiirkonnad, kasvamis- ja kahanemisvahemikud, maksimum- ja miinimumpunktid ning skitseerib nende järgi funktsiooni graafiku;
   
8. 
   lahendab lihtsamaid ekstreemumülesandeid.
   

Õppesisu

Arvjada mõiste, jada üldliige. Aritmeetiline jada, selle üldliikme ja summa valem. Geomeetriline jada, selle üldliikme ja summa valem.

Funktsiooni tuletise geomeetriline tähendus. Joone puutuja tõus, puutuja võrrand. Funktsioonide y = xⁿ (n∈Z), y = e^x, y = ln x tuletised. Funktsioonide summa, vahe, korrutise ja jagatise tuletised. Funktsiooni teine tuletis. Funktsiooni kasvamise ja kahanemise uurimine ning ekstreemumite leidmine tuletise abil. Lihtsamad ekstreemumülesanded.
VII kursus „Planimeetria. Integraal”

Õpitulemused

Kursuse lõpus õpilane:

1. 
   tunneb ainekavas nimetatud geomeetrilisi kujundeid ja selgitab kujundite põhiomadusi;
   
2. 
   kasutab geomeetria ja trigonomeetria mõisteid ning põhiseoseid elulisi ülesandeid lahendades;
   
3. 
   tunneb algfunktsiooni mõistet ja leiab määramata integraale (polünoomidest);
   
4. 
   tunneb ära kõvertrapetsi ning rakendab Newtoni-Leibnizi valemit määratud integraali arvutades;
   
5. 
   arvutab määratud integraali järgi tasandilise kujundi pindala.
   

Õppesisu

Kolmnurgad, nelinurgad, korrapärased hulknurgad, ringjoon ja ring. Nende kujundite omadused, elementide vahelised seosed, ümbermõõdud ja pindalad rakendussisuga ülesannetes. Algfunktsioon ja määramata integraal. Määratud integraal. Newtoni-Leibnizi valem. Kõvertrapets, selle pindala. Lihtsamate funktsioonide integreerimine. Tasandilise kujundi pindala arvutamine määratud integraali alusel. Rakendusülesanded.

VIII kursus „Stereomeetria”

Õpitulemused

Kursuse lõpus õpilane:

1. 
   kirjeldab punkti asukohta ruumis koordinaatide abil ning sirgete ja tasandite vastastikuseid asendeid ruumis;
   
2. 
   selgitab kahe sirge, sirge ja tasandi ning kahe tasandi vahelise nurga mõistet;
   
3. 
   tunneb ainekavas nimetatud tahk- ja pöördkehi ning nende omadusi;
   
4. 
   kujutab tasandil ruumilisi kujundeid ning nende lihtsamaid lõikeid tasandiga (näiteks telglõige, ühe tahuga paralleelne lõige);
   
5. 
   arvutab ainekavas nõutud kehade joonelemendid, pindala ja ruumala;
   
6. 
   rakendab trigonomeetria- ja planimeetriateadmisi lihtsamaid stereomeetriaülesandeid lahendades;
   
7. 
   kasutab ruumilisi kujundeid kui mudeleid, lahendades tegelikkusest tulenevaid ülesandeid.
   

Õppesisu

Ristkoordinaadid ruumis. Punkti koordinaadid. Kahe punkti vaheline kaugus. Kahe sirge vastastikused asendid ruumis. Nurk kahe sirge vahel. Sirge ja tasandi vastastikused asendid ruumis. Sirge ja tasandi vaheline nurk. Sirge ja tasandi ristseisu tunnus. Kahe tasandi vastastikused asendid ruumis. Kahe tasandi vaheline nurk. Prisma ja püramiid. Püstprisma ning korrapärase püramiidi täispindala ja ruumala. Silinder, koonus ja kera, nende täispindala ning ruumala. Näiteid ruumiliste kujundite lõikamise kohta tasandiga. Praktilise sisuga ülesanded hulktahukate (püstprisma ja püramiidi) ning pöördkehade kohta.