Ajaloo ja arheoloogia instituut
Yüklə 1,91 Mb. Pdf görüntüsü
|
- Bu səhifədəki naviqasiya:
- Mõttus, Kippel.
22 jaamast minema. Kui aga punastele selgus tõeline olukord, siis asusid nad Kuprava jaama tagasi vallutama. Luuresalgal tuli sealt nõnda kiiresti taanduda, et haavata saanud kuulipildurite komando reamees Rudolf Reister langes vangi. 71 Antud olukorras oli reidi teostanud luureüksusel küllaltki palju õnne, et vaid üks mees langes vastaste kätte vangi, kuna ülekaalukal vastasel on võime teostada rünnak mitmest suunast korraga ning eemalduva üksuse taganemistee kinni panna. Reidi kasutati ka mõne vastase kontrolli all oleva objekti hävitamiseks. Pärast 17. märtsi oli rinne 6. jalaväepolgu vastutusalas Ruhja kandis vastase poolt vaikne. I pataljoni lõigus said meie osad tihti ainult kannatada vastase hästi juhitud suurtükitule läbi, mille tõttu hakati otsima nende vaatluspunkte, mis tuli hävitada. Kahtlustati Drona tuulikut, mis oli vastase käes ja kust avanesid head vaatlusvõimalused. Mitu korda püüdsid luureosad Drona talu vallutada, kuid asjatult. Nüüd otsustati sihile jõuda teisel viisil- hiilida väikese salgaga läbi punaste rinde ja süüdata tuulik. Välja läks jalamaakuulajate 5-liikmeline meeskond, kellele anti kaasa kaks pudelit bensiini. Salk sõitis hobustel Vitini talu juurest üle soo ja jõudis punaste seljataha. Tuuliku uks murti lahti ja sees olevad heinad kallati bensiiniga üle. Hulka visati ka käsigranaate ja heintele pandi tuli otsa. Nähes, et tuulik süttis, eemaldus meie salkkond. Plahvatavate käsigranaatide tõttu ei julgenud punased tuulikut kustutada ning see põles maha. 72
üksused perioodil, mil nende baas asus Puurmanis. Maailmasõja ajal teenis Julius Kuperjanov koos oma hilisema rooduülema Jaan Undiga 5. Kiievi grenaderipolgus. Luurekomando juhina taipas ta mobiilse väikese üksuse eeliseid toonases kaevikusõjas. Jaan Unt kirjeldas, et kui Kuperjanov oma luurekomandoga silmist kadus, tõusis vastase poolel varsti ilmatu laskmine ja müra, just kui tungiks terve polk peale. Kuperjanovi arvates tuli samasugust taktikat kasutada ka väikesearvulistel ja nõrkadel Eesti vägedel. 73 Puurmannis ei jäädud ootama vastase pealetungi, vaid pidevalt tehti vastasele kiireid kontakte, mille järel eemalduti ning mindi paarikümne kilomeetri kaugusele ja tehti seal uus kontakt. Retki teostati öösel, tormates vastasele peale suure sõjakisaga, tahes nendes hirmu esile kutsuda ning näidata end palju suurema üksusena, kui tegelikult oldi. 74 Retkede sagedust püüdis Kuperjanov hoida võimalikult kõrgel. Retki teostati ka küüthobustel ning nende kaugus ulatus linnulennult 40 kilomeetrini. 75
71 Mõttus, Kippel. 2. Jalaväepolgu ajalugu, lk 305. 72 Maide, Valdin. 6. Jalaväepolk Vabadussõjas, lk 213-214. 73 Lõhmus. Priius, kallis anne, lk 74. 74 Grosschmidt. Pealuu märgi all, lk 7. 75 Pirn. Ülevaade Kuperjanovi partisanide ajaloost. – RA, ERA.2124.3.1004, l. 25.
23 Ööl vastu 2. jaanuarit 1919 saadeti Puurmanist teele koguni kolm luureretke. Pedja raudteesilla peale läks lipnik Rudolf Riives 6 mehega, Voldi jaama leitnant Nikander Pekarski viie mehega ning Vasula raudteesillale leitnant Jaan Unt samuti viie mehega. Lipnik Riivese ning leitnant Unti ülesandeks oli nimetatud sillad õhku lasta, kasutades selleks püroksüliini 76 ning käsigranaate. Lipnik Rudolf Riivesel tuli enne laengute paigaldamist astuda tulevahetusse 16 mehelise vastase üksusega, kes sillalt minema löödi. Peale kontakti asetas lipnik Riives laengud silla talade vahele, kuid oodatud suure mürtsu asemel lõhkes vaid käsigranaat ning seega jäi põhiülesanne täitmata. Leitnant Unt ei pidanud kontakti vastasega astuma, kuid tema probleemiks said märjad tikud, mille peale tuli uusi otsima minna lähedal asuvatest taludest, esitledes end vastase sõduritena. Peale uute tikkude saamist, sai ka Unt süüdata laengud, kuid ka tal lõhkes vaid käsigranaat ning sild jäi terveks. Tegevusega häiriti vaid punaseid, kuna mõne aja pärast oli piirkond kära ja liikumist täis, mistõttu tuli meestel tõmbuda tagasi Puurmani. Leitnant Pekarski ülesandeks oli teostada objektiluure Voldi jaama ümbruses ning tuvastada sealsed vastase üksused. Luureüksus avastas, et Voldi jaam oli vastase mehi täis. Partisanid hiilisid perroonile, viskasid paar käsigranaati aknast sisse ning avasid tule kergekuulipildujast. Jaamahoone oli surnuid ja haavatuid täis ning kui vastased karjudes hoonest välja jooksid, olid partisanid juba kadunud. 77
Vastasele avaldati survet ka öösel. Leitnant Johannes Soodla sai üle 80 kilomeetri pikkuselt Kudina retkelt kätte väejooksik Kuusiku ning tuntud kommunisti Pärna. Plaan seejuures oli väga lihtne: õhtul sõideti Puurmanist hobustega välja, võeti magav vastane kinni ning hommikuks oldi tagasi. Lumistes oludes võtsid partisanid Alice Kuperjanovi ettepanekul kasutusele ka valged talveülikonnad, mida esimesena katsetas leitnant Pekarski eelpool kirjeldatud sõjakäigul Voldi jaama. Pärast Voldi jaama retke hakati ülikondi pidevalt kasutama ning vastase väeosades levisid kuulujutud ja õuduslood salapärastest olenditest, kes lumehangedest püsti hüppavad, enamlasi tapavad ning siis jäljetult kaovad. 78 Õuduslood on küll inimese enda fantaasia vili, kuid valge talveülikond lumisel maastikul aitab tunduvalt vähendada üksuste väljapaistvust. Väiksem väljapaistvus suurendab omakorda retke õnnestumise tõenäosust, võimaldab luuraval üksusel minna vastasele lähemale ning seeläbi ka saada kätte parem informatsioon või teostada edukam varitsus. Valgeid talveülikondi kasutasid
76 Püroksüliin on nitrotselluloos, mis on suitsuta püssirohu põhikoostisosaks. 77 Unt. Leitnant J. Kuperjanov... – RA, ERA.2124.3.1588, l. 7.
78
Yüklə 1,91 Mb. Dostları ilə paylaş:
|