27
tundi peale Avinurme meeste väljaminekut alustati rünnakut. Maakuulajad lasid paremalt,
Avinurme kaitseliitlased vasakult ning 1. rood tormas vaenlasele otse peale. Punased pistsid
selle peale jooksu.
88
Samuti kasutati luurekomandosid ründava põhipingutusüksusena, millele määrati juurde
jalaväeüksuseid. 29. oktoobril läks 4. jalaväepolgu luurekomando Lapina mõisa lähistele
alaluurele, mille eesmärgiks oli vastase üksuste tuvastamine alas. Mõisa juures tekkis kontakt
ning vastane üritas luurajaid tiivata, kuid ebaõnnestus. Siiski otsustas üksus tagasi tõmmata,
kuna ülesanne oli täidetud. Sama päeva õhtul mindi mõisa juurde tagasi, käsuga see ära võtta,
kusjuures tugevduseks anti juurde pool jalaväeroodu ning üks kuulipilduja „Maksim“. Vastase
tugeva kaitsetöö tõttu rünnak aga ebaõnnestus ning Lapina võeti ära hiljem suuremate jõudude
poolt.
89
Põhipingutusüksusena kasutati luurajaid suve algul 1919 ka kuperjanovlaste poolt
Pihkva operatsioonis, Krasnaja Repka kandis, kus luurajad puhastasid kahel pool maanteed
asuvaid külasid, võttes hulganisti vange.
90
Luurekomandod võisid rünnates tegutseda ka koos jalaväeroodudega, kuid täites seejuures enda
spetsiifilist ülesannet. 15. novembril 1919 liikus 3. jalaväepolgu luurekomando luurekäigule
Untino külasse, kusjuures luurajatega oli kaasas kolm jalaväerühma 9. roodust. Üksuse
ülesandeks oli külast vastane välja suruda ning vange võtta.
91
Tsiviilisikute küsitlemisega
selgitati, et külas on umbes 50 vastase võitlejat. Küla lähedusse jõudes peeti nõu, kuidas see ära
võtta. Vastavalt olukorrale jaotati luuregrupp viieks salgaks eri ülesannetega, milleks olid
eelhoiatuspostide mehitamine, vastase põgenemistee sulgemine ning Untino küla ja lähedal
asuva Kotleši mõisa vahel oleva telefonikaabli läbilõikamine. Pärast kaabli läbilõikamist
alustasid jalaväerühmad rünnakuga mõisa poolt ning luuregrupp vastase selja tagant.
Tulemuseks oli vastase üksuse hävitamine Untino külas, kusjuures võeti 13 vangi.
92
Maakuulajad võisid teostada rünnakuid objektidele olukorras, kus suurem rünnak ei olnud
võimalik. 25. mail teostas 2. jalaväepolgu III pataljon pealetungi Prädleva küla peale, kuid edasi
liikuda ei saanud, kuna vastane oli seadnud positsioonid ümbruskonna üle valitseva kõrge
künka otsa kaevikusse. Küngas asus pataljonist umbes 400-500 meetri kaugusel. Maakuulajatel
tekkis mõte mäeküngas oma jõududega vallutada. 200 meetri kaugusel künkast oli metsatukk,
mida sai kasutada lähenemiseks. Patareid kasutati vastase mahasurumiseks ning neli
88
Mõttus, Kippel. 2. Jalaväepolgu ajalugu, lk 138-140.
89
4. jalaväepolgu jalamaakuulajate komando sõjapäevaraamat. – RA, ERA.2124.3.640, l. 12.
90
Grosschmidt. Pealuu märgi all, lk 70.
91
3. polgu jalamaakuulajate päevaraamat. – RA, ERA.2124.3.1920, l.18.
92
Mõrd. 3-da jalaväe polgu jalaluurajad. – RA, ERA.2124.3.795, l. 69-70.
28
maakuulajat liikusid mööda metsatukka mäe poole, jõudes mäe alla. Vaenlaste kuulipildurid ei
aimanud ohtu ning olid varjanud end mürskude eest kaeviku põhja. Maakuulajad ronisid mäe
otsa ja kadusid kaevikusse. Varsti saabus teade, et mägi on maakuulajate poolt vallutatud, nad
on võtnud vastastelt korras kuulipilduja „Maksimi“ ja 11 vangi.
93
Seega võis väikese
luureüksuse hästi läbimõeldud rünnak objektile olla märksa tõhusam, kui suure
jalaväeahelikuga sama objekti rünnates. Esiteks ei oleks jalaväepataljoni või roodu rünnakul
võimalik olnud suurtükiväe kasutamine kattena, mille abil varjatult objektile läheneda. Teisalt
tekkis väikese üksuse eelis nende kiiruses ning varjatuses, millega kirjeldatud operatsioon
edukalt läbi viia.
Jalaväeroodude liikumisel kasutati piilurpaare külgjulgestusena, kelle eesmärgiks oli vastase
tuvastamisel kas anda signaal omadele üksustele või avada vastase pihta tuli, et omadel üksustel
oleks võimalik reageerida võimalikule haaramisele. Piilurpaaride kaotsiminek võis kaasa tuua
äärmiselt ohtlikke tagajärgi. Nii tekkis 27. jaanuaril 1919 Kikka lahingus olukord, kus kaks
Kuperjanovi partisanide roodu liikusid üksteise järel ahelikus, tiibadelt julgestatuna
piilurpaaridega. Kohalike elanike äraandlikkuse tõttu aga said vastased piilurpaarid kätte.
Tekkis olukord, kus kuperjanovlased nägid enda küljelt metsast välja tulemas suurt ahelikku
ning nad pidasid seda enda 1. rooduks. Ka vastane pidas nähtud üksust omaks, kuna partisanid
kandsid lahtiselt samal hommikul ära võetud punaste polgu lippu. Eksitusest aru saanud, avasid
partisanid vastase pihta tule, mille peale vastased metsa tagasi tõmbusid. Probleem tekkis
asjaolust, et tagapool olnud teine rood avas tule vastaseid rünnanud roodu pihta. Ehk omad
üksused lasid omasid üksuseid. Olukorra lahendas Kuperjanov ise, kuid segadus roodude
hulgas oli suur.
94
Piilurpaari olemasolu korral saanuks roodud eelhoiatuse, mis võimaldanuks
neil vältida selliseid vigu.
Õnnestunud piilurpaaride kasutamise näite saab tuua 2. jalaväepolgu tegevusest. 14. veebruaril
pidas Pihkva rindel 2. jalaväepolgu I pataljon ägedaid lahinguid Krabilova, Zabolotje, Vašina-
Gora ja Podgorje külade joonel. Krabilova külas asuv vaenlane avas meie pealetungiva roodu
pihta tiibtule, püüdes seejuures tungida talle seljataha. Roodu ahelikust eemal liikus aga 8-
meheline piilkond nooremallohvitser Johannes Süti juhatusel. Nähes vaenlase üritust, tungisid
piilurid hoogsalt omakorda küljelt vaenlasele kallale ning sundisid ta põgenema.
95
93
Mõttus, Kippel. 2. Jalaväepolgu ajalugu, lk 296.
94
Pirn. Ülevaade Kuperjanovi partisanide ajaloost. – RA, ERA.2124.3.1004, l. 40.
95
Mõttus, Kippel. 2. Jalaväepolgu ajalugu, lk 163.