Ajaloo ja arheoloogia instituut
Yüklə 1,91 Mb. Pdf görüntüsü
|
- Bu səhifədəki naviqasiya:
- Unt.
- Grosschmidt.
- Luureüksuste tegevus jalaväespetsiifikast lähtudes
24 ka jalaväepolkude luurekomandod, kuid esimesena võtsid siiski need kasutusele kuperjanovlased. Kuperjanovlaste retkedel vastase vastu oli mitu tulemust. Tegemist oli enamasti moraalse efektiga: vastasele anti retkedega selge sõnum, et Eesti ei ole valmis alla andma. See hoidis vastasel pidevalt närve pingul, mitte kunagi ei saadud olla täiesti rahulikult, kuna rünnakud tulid alati ootamatult. Selline tegevus ei andnud ka vastasele täit pilti partisanide üksuste suurusest: vastane arvas partisanide mõnesaja mehelist salka olevat suur ja võimas väeosa, mis muutis nad kõvasti ettevaatlikumaks ja aeglasemaks, andes Eesti Rahvaväele aega oma ridu korrastada. Räägiti koguni, et Puurmanis oli 20 000 meest, nende hulgas ka appi tulnud prantslasi ja inglasi. 79 Seega hoidis paarisaja liikmeline salk kinni kümneid kilomeetreid vastase rinnet. 80
Kuna luureretkede eesmärgiks on eelkõige informatsiooni kogumine, mitte vastasega kontakti astumine, siis võib neid retki pidada ka sissiretkedeks, mida rangelt võttes nad oma olemuse poolest ka olid. Kuid luure olemus on ajas muutunud. Vabadussõja päevil tegutsesid luureüksused tunduvalt agressiivsemalt ning vahet nende ja jalaväelaste vahel polnud kuigi kerge teha. Luureüksused olid enamasti jalaväega tihedalt seotud ning avasid pidevalt tule esimese vaatluskontakti peale. Seega oli esmane informatsiooni hankimise viis kontakti liikumine, mitte vastase positsioonide väljaluuramine ning laske võidi kasutada ka enda üksustele märku andmisest vastase kohalolekust. Ka kuperjanovlased kasutasid valget talveülikonda enamasti selleks, et vastasele lähemale hiilida ning seejärel luua nendega tulekontakt. Seega oli kontakti astumine luureüksustele täiesti tavaline käitumine. Kui luureüksus tuvastas mingis punktis vastase olemasolu, siis võimaluse korral avati sinna ka tuli ning tõmbuti seejärel tagasi. Kuna Vabadussõja vältel olid luureüksused kõvasti agressiivsemad, siis saab ka kuperjanovlaste retki käsitleda luureretkedena, kuna ühelt poolt oli nende retkede ülesandeks informatsiooni hankimine ning teisalt kiirkontaktid. Samuti kutsusid nad ka ise teostatud retki just luureretkedeks. 81
sisemisest motivatsioonist, mitte kõrgemalt tulnud käsust, mida võib tihedamalt täheldada jalaväepolkude juures tegutsevate luurekomandode puhul. See ei tähenda loomulikult, et Kuperjanovi partisanide seas ei austatud käsuahelat. Vabatahtlike leidmisega retkedele probleeme ei olnud, pigem tuli ülematel panna ise üksus kokku, kuna kõik pakkusid end
79 Unt. Leitnant J. Kuperjanov... – RA, ERA.2124.3.1588, l. 7. 80 Pirn. Ülevaade Kuperjanovi partisanide ajaloost. – RA, ERA.2124.3.1004, l. 25.
81
25 vabatahtlikeks. 82 Selline motiveeritus tõi partisanidele juba Vabadussõja kestel kaasa kuulsuse, millest innustusid ka teised väeosad. Lisaks luureretkedele saadi alaliselt informatsiooni ka Tartus Karlova linnaosas paiknenud luurepunktist, millega hoiti ühendust läbi rinde käivate meeste kaudu. 83 Luurepunkti ülesandeks oli saada informatsiooni vastase üksuste suuruse, relvastuse ning paiknemise kohta ning tänu sellele oli pilt vastasest pidevalt silme ees. Luurekomandos teeninud ohvitserile Julius Kuperjanovile oli selge, et ilma informatsioonita vastase kohta ei ole võimalik tal omale püstitatud ülesandeid täita. Informatsiooni saamiseks lõi ta Tartusse luurepunkti ning hakkas teostama luurepatrulle, mis astusid ka kontakti vastase üksustega. Patrulle teostati tihti, mille tulemuseks oli segaduse külvamine vastase ridades ning nende rindejoone takerdumine. Kuperjanovlastel puudus algselt enda orgaaniline luureüksus, mistõttu olid luuresalgad komplekteeritud ühekordselt, vabatahtlikult ning vastavalt ülesandele. Luureüksuste erinevus jalaväepolkudes tegutsenud üksustega tulenebki neile omistatud vabadusastmest. Kui polkudes tegutsenud luureüksused olid enamasti seotud nende lähedal asuvate roodudega ning ka nende tegevust saab käsitleda enamasti roodude kontekstis, siis Puurmanis oleku ajal kuperjanovlaste luuretegevus ei olnud seotud teiste jalaväeüksustega, vaid tegutseti väiksemate gruppidena, eraldiseisvalt, kuid koordineeritult.
82 Grosschmidt. Pealuu märgi all, lk 105-106. 83 Unt. Leitnant J. Kuperjanov... – RA, ERA.2124.3.1588, l. 6.
26 Luureüksuste tegevus jalaväespetsiifikast lähtudes
Vabadussõja kestel tegutsesid luurekomandod enamasti jalaväeroodudega tihedalt koos, kuid tegutsemisvariante võis olla erinevaid. Luureüksused käisid patrullides jalaväeroodude ees, ning kontakti saavutamisel sidusid nad vastase üksused. Vastase üksuse sidumine võimaldas oma jalaväeroodudel liikuda luurekomandode tiibadele ning asuda vastase hävitamisele. Nii tegutses 4. jalaväepolgu luurekomando Krasnaja Gorka lähistel 28. oktoobril 1919, kus seoti vastase 40-50–meheline üksus koos ühe kuulipildujaga. Luurekomandole tulid järgi jalaväeroodud ning ühise tuletegevuse tulemusena sunniti vastane oma positsioonilt eemalduma. 84
Igal juhul üritati rünnates teostada haaramist, mis toetas otsepealetungi. Haaramiseks suunati välja kas roodud, rühmad või isegi üksikud jaod vastase asetuse tiivale või seljataha, kes tegutsesid hoogsalt ning tõmbasid vastase tähelepanu endile. Alles selle tagajärjel kujunenud soodsas olukorras tungiti vastasele peale ka otse rindelt. 85 Sellist taktikat kasutati 13. veebruaril Härgmäe kandis Turna mõisa juures toimunud lahingus, kus 6. polk ei olnud suuteline vastase positsioonidest läbi tungima. 6. polgul abiks olnud 3. polgu luurekomandot kasutati ühest küljest pettemanöövrina ning teisalt võimalikuks haaramiseks. Komando mehed piirasid vastast metsa kaudu, mistõttu oli vastane sunnitud osa oma tulejõust rakendama komando peatamiseks, mis omakorda võimaldas 6. polgul rünnakut jätkata ning vastase üksused mõisast eemalduma sundida.
86
Selline taktika on väga selgelt kirjeldatud ka 2. jalaväepolgu tegevuses. 31. jaanuaril liikus 2. jalaväepolgu 1. rood, kellele tugevduseks juurde oli antud maakuulajate komando 87 ning Avinurme kaitseliitlased Orava mõisa poole, mis luureandmetele tuginedes pidanuks olema vastasest tühi. Roodu ees liikus jalamaakuulajate 20-meheline komando. Äkki avati aga mõisa majadest nende pihta püssituli. Rood pani end lahinguvalmis ning maakuulajate komando taandus lähedal asuvasse metsa. Maakuulajad tegid kiire luurekäigu, mille tulemusena saadi teada, et vastane on kahes ahelikus. Otsustati peale tungida tiibade haaramisega. Selleks said maakuulajad ülesande paremalt poolt metsa mööda vaenlase tiivale minna ja avada tuli. Avinurme kaitseliitlased pidid minema vasakult Orava külale tagant peale. Umbes veerand
84 4. jalaväepolgu jalamaakuulajate komando sõjapäevaraamat.– RA, ERA.2124.3.640, l. 11. 85 Villemi. Operatiivse ja taktikalise juhtimise põhijooned Vabadussõjas, lk 167. 86 3. polgu jalamaakuulajate päevaraamat. – RA, ERA.2124.3.1920, l. 5. 87 Vt lisa 4.
Yüklə 1,91 Mb. Dostları ilə paylaş:
|