Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011

Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011 
 
 
Ketramas      
Ketramas      
Ketramas      
Ketramas      
                                                                                                                                                    
Jakob Tamm 
Veere, värten, vurinaga,  
ketra, vokk, nüüd kiiruga,  
ketra hästi kergelt aga,  
hoogu sulle annan ma.  
 
Tuleb õuest tuppa ema,  
leiab värtna veeremas,  
küll siis kohe tunneb tema,  
kellest abi kasvamas.  
Küll siis varsti ketrajale  
isa voki ostab ka;  
koonla annab ema talle  
kauniks lõngaks kedrata.  
(1883) 
Kuule, kutsik, kuhu l
ä
hed? Eesti lastekirjanduse antoloogia II k
ö
ide 1997. 
Koost Andres Jaaksoo. Tallinn: Steamark, lk 154. 
 

---

Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011 
 
 
 
Foto: ut.ee 
 
Tänapäeva koolilugemikest teatakse Tamme eelkõige valmikirjanikuna, samuti 
ballaadide kirjutajana.Tema  ballaad „Orjakivi” on tänapäevani kooliprogrammis. 
 
                                                             ***** 
19. sajandi lõpus ilmus üha rohkem lastele mõeldud raamatuid ning lastekirjandus 
omandas juba märgatava koha eesti kirjanduse üldises arenguprotsessis. 
Lastekirjanduse üldiseks ülesandeks peeti õpetamist ja kasvatamist. Didaktilisuse 
printsiip valitses eriti proosas, millest suur osa oli tõlkemuganduslik. Religiooni 
kõrval oli lastele mõeldud kirjanduse tähtsaks teemaks loodustemaatika. Tundeehtsad 
on luuletused kodust. Tähelepanuväärsel kohal on rahvajuttude kogumikud ja 
rahvaluulevormilised luuletused. Trükitehnika arenguga kaasnes raamatute 
illustreerimine ja laste pildiraamatu tekkimine. 
Laste kirjandusliku maitse arendamisel oli suur osa kooliõpetajatel ja koolilugemikel, 
kuhu oli koondatud parimad eesti algupärased palad. 
19. saj lõpu lastekirjanduse iseloomulikuks jooneks on, et õpetusliku eesmärgiga 
luuletustes ja juttudes tugevneb esteetilne taotlus. 
Tol perioodil tekkis ka lastekirjanduse teooria, siin on põhjapanevate seisukohtadega 
esinenud Juhan Kunder. 
Viljakamaks lastejuttude autoriks oli Jakob Pärn, luuletajaks Friedrich Kuhlbars. 
 
 
 
 
 
Kirjandus 
 
Järv, Ants 1989. Eesti lastekirjandus. Kujunemine ja areng kuni aastani 1917. Tartu 
Riiklik Ülikool. Eesti kirjanduse ja rahvaluule kateeder. 

---

Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011 
 
 
Krusten, Reet 1995. Eesti lastekirjandus. Tartu: Elmatar. 
Treumann, Hans 1977.Vanemast raamatukultuuriloost. Tallinn: Eesti Raamat. 
 
Tekstid 
 
Kuule, kutsik, kuhu lähed? 1997. Eesti lastekirjanduse antoloogia II köide. Koostanud 
Andres Jaaksoo .Tallinn: Steamark.   
Laste Rõõm 2011. koostanud Ülle Väljataga, Anu Kehman.Tallinn: Tammerraamat.                                                 
Meie kriisul kriimud silmad 1985. Vana-vana-vanaemade-isade lastelaule. Koostanud 
Ants Järv. Tallinn: Eesti Raamat. 
Vanad aabitsajutud 2007. Koostanud Reet Krusten. Tallinn: Tiritamm, lk 15. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 

---

Maret Annuk (Tartu Ülikool), 2011 
 
 
Eesti lastekirjandus 20. sajandi alguses 
 
20. sajandi alguses hakkab  ilmuma järjest rohkem  lasteraamatuid. 1901-1917 anti 
lastekirjandust välja 312 nimetust kogutiraažiga 735 200 eksemplari. Lasteraamatute 
hulgas suurenes algupärandite osa, mitmed raamatud olid originaalillustratsioonidega. 
Kuid kuna nagu eelmistel sajanditelgi peeti lastekirjandust eelkõige 
kasvatusvahendiks, tegelesid ka 20. sajandi alguses selle alaga põhiliselt koolmeistrid 
ja vaimulikud, kes oma ameti kaudu olid seotud lastega. Nii kujneski välja 
tarbekirjandus, mille põhieemärgiks oli eeskätt käitumis- ning  moraalipõhimõtete, 
aga ka usuliste veendumuste sisendamine. Sellist kirjandust ei saa veel täielikult 
kunstinähtuseks pidada. (Krusten 1995:67) 
 
20. sajandi alguses  tekkis  uus nähtus – kommertslastekirjandus. Nõudmine 
lasteraamatu järele oli kasvanud, eriti pühade ajal. Nii lasksid lasteraamatu ärilist 
tulusust taibanud kirjastajad Saksamaal vanadele pildiklišeedele trükkida eestikeelsed, 
sageli vigased tekstid.  Sellised pildiraamatud kandsid pealkirju „Kirjud pildid“, 
„Rõem ja mure“,“Piilu pardi be“ jne. Neid pildiraamatuid müüdi edukalt laatadel. 
(Krusten 1995: 68-69) 
 
Lastekirjanduse vilets olukord tegi muret Eesti Kirjanduse Seltsile, kes võttis käsile 
laste-ja noorsookirjanduse väljaandmise. 1908. aastal asutati seltsi koolikirjanduse 
toimkond
, mille peaeesmärgiks oli eestikeelsete kooliraamatute kirjastamine, aga ka  
laste-ja noorsookirjanduse avaldamine.1909. aastal hakati välja andma sarja 
„Nooresoo kirjavara“. 1909-1916 ilmus selles sarjas 50 raamatut, mille põhiosa 
moodustasid maailma lastekirjanduse klassikasse kuuluvad tõlkeraamatud, samuti ka 
mõned eesti kirjandusklassikasse kuuluvad teosed nagu L. Jannseni „Ojamölder ja 
tema minia“, J. Liivi „Elu sügavusest“, E. Aspe „Ennosaare Ain“,  
Fr.R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg“ jt. 
 
Sajandi alguses ilmus ka mõningaid lastele mõeldud kogumikke, mille hulgas võib 
ära märkida M.Univeri koostatud luulekogumikku „Koolilaste laulud“ ja J. Ploompuu 
koostatud lastealbumeid „Laste maailm“ I (1901), „Wäike laste ilm“ (1901), „Teine 
laste album“ (1910). 
 
Lastekirjanduse areng 20. sajandi alguses on tihedalt seotud lasteperioodika tekkega.  
1901. hakkas ilmuma esimene eestikeelne lasteajakiri „Lasteleht“. Ajakirja 
esimeseks toimetajaks sai ka lasteluuletajana tuntud Jaan Bergmann. „Lastelehe“ 
ilukirjanduslik osa oli mitmekülgne. A. Järve andmetel on „Lastelehes“ ajavahemikus 
1900-1917 avaldatud ligi 300 luuletust, 500 proosapala ning tosina jagu näidendeid. 
Ajakirjas avaldasid oma luuletusi tolleaegsed kõige paremad lasteluuletajad K. E. 
Sööt ja E. Enno. (Järv: 164) 
 
 
 

---